Reis maailma äärele…Ida-Timor

Pärast 41 tundi liikumist Tallinnast Dilini oleme enam-vähem õnnelikult kohale jõudnud. Päris kindlasti võib selle koha kohta öelda, et „middle on nowhere! Kui viimase aja ägedaid teooriaid arvesse võtta, siis peab pika sammu tegemisega ettevaatlik olema-kui kui maailm on lapik, siis võib kogemata üle ääre astuda 😉 :D.

Viimase peal hästi me reis siiski ei hakanud ja esimese osa sellest väikesest blogist pühendan pidulikult rahvusvahelistele lennureeglitele ehk siis kui kerge on jääda ilma oma lennupiletitest 😀

Noshow-no polnud enne neljapäevast õhtut sellest jamast miskit kuulnud, aga siis ühtäkki selgus nagu möödaminnes, et kuna me oma juba eelmises juunis ostetud ja kinni maksud  ühte lendu ei saanud kasutada, siis…ülla-ülla…tühistatakse ära ka kõik järgnevad lennud…no mis seal siis ikka…sellise teema tulemuseks oleks olnud Balile jäämine…no polekski ehk kõige hullem versioon olnud ;), aga rahvas siiski seda meelt polnud ja Istanbulis hakkasime siis infot koguma, et mis teha. Noh, kuna me olime juba lennujaamas sees, meie pagas kuskil kahe lennuvahepeal, siis selgus ootamatult, et peame tegema visiidi teisele poole piiri. Õnneks saime oma kotid osade õnnelike reisikaaslaste juurde jätta ja hakkasime siis lennujaamast väljapääsu otsima. Luban, et välja saada on oluliselt keerukam, kui isse tulla. Välja siiski me jõudsime, samuti Turkishi piletikassasse…rääkisime oma loo ära ja siis teatab vend, et kahjuks ei saa nad aidata…mis mõttes ei saa…nende pärast see jama üldse juhtus…nemad tühistasid 8 kuu jooksul 4 korda meie lendusid ja tõstsid neid teistele aegadele ja päevadele, aga meil oli vaja laupäeva hommikul juba Dili suunas lennata….no seisadki abitult seal piletikassa ees ja küsid et…..a mis moodi me peaksime siis Balilt tagasi koju saama…paadiga hakkame tulema või?? No igatahes…ma ei tea, kas tal hakkas meist kahju, aga hakkas ta seal klaviatuuril miskit klõbistama, teatas pidulikult, et iga mats peab 125 euri trahvi maksma, aga siis jäävad ostutud piletid kehtima…no me olime nõus…siiski oluliselt odavam kui täitsa uus lend osta. Ka meie pagasi pdid nad mingil põhjusel ümber vormistama, aga siiski lõppes see seiklus meile hästi…pagas jõudis sihtkohta ja meile jäid piletid alles…inimene ikka õpib kogu elu, aga kindel on see, et lolliks jääme me sellistes olukordades ikkagi.

Edasi läks meil õnneks küll aina paremini ja laupäeva pärastlõunal jõudsime siis siia maakera kuklapoolele. Kuidas teile end nüüd viisakalt väljendada…;) same s…t, different name :D. Lennujaam, kuhu me maandusime, oli sama suur kui mõne mehe garaaz ja loomulikult ei teadnud keegi, mis või kes on Estonia…üritasime viisat osta, siis selgus, et meil pole seda vaja…enne seda jõudsime end juba hiinalste peale välja vihastada, kes on erilised nahhaalid vaheletrügimises…muudkui nihverdavad sul enam vähem jalgade vahel ja opaa..juba ta ongi kassajärjekorras enne sind ;)…arusaamatu seltskond…mida nad siin riigis teevad, pole selge, aga lennukis oli neid palju.

Loomulikut tuldi meile vastu, viidi ööbimiskohta, mis asub sukeldumiskeskusega samas majas, seletati pikalt laialt, mida me järgmistel päevadel tegema hakkame…no see tavaline esimese päeva sebimine. Lõpuks saime maha rahunetud, poes ära käidud ja aru saadud, et oleme ikka sigakallisse arenguriiki sattunud ;)… välja sööma siin küll väga minna ei saa…keskusel on oma resto, omlett maksab 8 dollarit, mitte et poes oleks kuidagi parem pilt avanenud, aga veidi soodsam siiski. Veine on siis müügil suurepäraseid, aga hinnad…..ups…alko jääb ära :D.

Täna siis esimene sukeldumispäev. Jutt, mida räägiti, oli ilus…mida kõike seal all küll leida võib ;), kohe varsti selgub, millene see olukord tegelikult on…sellest aga juba järgmises osas.

Esimene sukeldumispäev algas meil  8.45…mis sest, et suurem osa seltskonnast pool ööd und ootas ja kell 6.00 olid juba kõik liikvel. Meid laeti bussi ja 1,5 tundi linnast välja…no vähemalt oli võimalus näha ka seda, mis elu need kohalikud siis ikka elavad. Erilisi üllatusi polnud ;); vesi oli vähemalt kaheksas kohas teest mingi tüki ära viinud…kirjade järgi neid ka remonditi…nii nagu tavaliselt 😉 kohapeal hunnik mehi, kiivrid peas ja ootavad homset päeva…jõudsime järeldusele, et siia oleks vaja Siirit :D…kohe laseks need lambad lahti ja palkaks need, kes ennast ka liigutavad….no kui selliseid kuskilt leida õnnestub. Ühesõnaga… pooleteise tunniga suutsime läbida ehk sellised 30-40km. Teed olid kehvad, kui neid üldse oli, tavalised külad, elukatest kitsed, ilusad väikesed notsud, lehmad ja paaris kohas mangroovisoos lösutasid pühvlid…ei miskit erilist. Kuhugi kalda peale pargiti meie buss, varustus kokku, briifing ja tsau paka…vette. Esmamulje oli äge; sellist hulka kala ma pole peale Punase mere kuskil näinud…no kohe päris akvaarium, ainus häda, et nähtavusega nüüd küll kiidelda ei saa. Mina nagu ikka chillisin ülemistes kihtides ja nautisin värvilist maailma. Teised olid kõik allpool. Paraku saime kohe esimesel kupsul hunniku jamasid :D…minul uppus lamp, Leino andis kompu saba ja Markol lekkisid välgu akud…mis teha, ju siis nii pidi minema 😉

Teine sukeldumine meil nii lihtsalt ei läinud…Poseidon arvas, et need ülesöönud 😀 eestlased vajavad pisut trenni ja jagas helgel käel hoovusi…tulemuseks 17 minutit sukeldumist, ilget rapsimist tagasi kalda suunad..kurb, ilus koht oli, aga mis teha, hoovus tahtis püksid jalast viia, ja seega jäi sukeldumine lühikeseks. Homme võtame ühe lisakupsu ja siis läheme ainukest kohalikku vaatamisväärsus kaema. Sellest siis ilmselt homme 😀

Tuule tõttu oli meil täna vaba päev…või  vähemalt nii me arvasime, aga oskuslike müügimeestena suutsid nad sellistele fännidele nagu meie päris lihtsalt ühe lisasukeldumise maha müüa…seda enam, et siin linnas miskit muud eriti teha pole ka…sukeldumine ise oli siiski väga hea, nähtavus oli küll hullem, kui meil Rummus, aga selle eest igasugu huvitavaid elukaid täis. Pildid panin juba ka üles. Aga selle toreda kupsuga päev meil mitte ei lõppenud, vaid tegelt algas. Ainus selline ametlik „must see“  vaatamisväärsus on jeesuse kuju ja otsustasime selle ära näha. Sinna mööda kalda äärt u. 10km. Mina optimist muidugi arvasin, et peale minu on veel teisi lolle, kes oleks valmis sinna ühe otsa kõndima, aga võta näpust ;)…õnneks siiski Peter liitus minuga. Enne seda lasime end aga kohalikku kaubanduskeskusesse sõidutada…:D no see oli südantsoojendavalt tuttav…nagu kadaka turg 25 aastat tagasi…2 pisikest nn. turstipoodi ikka leidsime, aga muidu müüdi igas teises poes telefone või laste mänguasju. Rahvas ikka midagi leidis endale, aga mina küll mitte…oleks tahtnud kasvõi magnetitki, aga koos riigi nimega neid siinses kaubanduses ei eksisteeri.

Õhtuks sai siis kokku lepitud, et kell viis hakkan mina jalgsi liikuma…eeldades muidugi, et ma jõuan õigeks ajaks sihtpunkti…Peter hüppas kampa ja nii me siis vudisime Jeesuse suunas. Sai vähemalt kohalikku elu näha…näiteks kalaturgu, mis mind nutma ajas, sest lettidel  lamasid ilusad papagoikalad või surnud siga, kelle meri oli kaldale uhtunud..igatahes jõusime kuskil  7,5km läbitud, kui seltskond meie bussi peale korjas ja jeesuse jalamile viis. No ja siis veel  500 astet treppe…tee püha tõeni ei ole kerge 😀

Õhtule pani punkti nn. Eesti õhtu…kel oli kaasas must leib, kellel kilud, kellel  Vana Tallinn. Kutsusime oma giidid ka..Fransiscol on Eestis sõbes, kes talle musta leiva söömist õpetas, seega oli ta väga rahul. Rääkisime talle Eestist ja meie sukeldumisest ja enne kui ta magama läks, sai ta minult ka kodumaist shokolaadi :D…tundus, et kõik jäid päevaga rahule.

Täna oli siis meie teine ametilk sukeldumispäev…local boat. Paat on neil muidugi suht nirakas, arvestades, et selles riigis on 2 keskust…vetsu pole, kui kuseda tahad, hüppa üle parda. Täna sõitsime sadmast vaid 15-20 minti välja, aga ülehomme läheme Atauro saare jalamile sukelduma ja sinna on …1,5 tundi sõitu…nojah, katsume ära kannatada. Täna miskit vapustavat sukeldumisel ei juhtunud. Marko ja Kairi käisid rolleriga ringi sõitmas, mina tukkusin ;), Peter magas ja ülejäänud tegelesid parasjagu sellega, mis huvi pakkus….mõtlesin, et siis räägin veidi sellest riigist.

Pindalalt on ta kolmandik Eestist, rahvaarv umbes sama mis meil…aga paljunevad nad muidugi oluliselt kiiremini. Täpselt ei suudagi nagu seletada, kelle moodi need inimesed on…natuke nagu filipiinlaste nägu, aga igal juhul on segunemine portugaallastega neile kasuks tulnud, sest päris head näevad välja. Osa isegi veidi heledama nahaga. Kasvu neile muidugi andud pole, no kohe üldse ei ole…meie Andrei on nende kõrval nagu Ilja Muromets ;). Riik on vaene; keskmine palk on 150 taala kuus, samas on hinnad poes kallimad kui meil kodus. Kuidas neil õnnestub ära elada, pole selge. Näiteks üks keskuses töötav poiss saab päevas 2 taala….palju seda nüüd just pole. Loomulikult üritatakse iga asjaga lisaraha teenida. Kes müüb papagoi kalade laipu tänavanurgal, kes suitsu, kes banaane ja ananasse euroopa hinnaga. Turistilt üritatakse iga viimane sent taskust kätte saada. Kohapeal kasvab kohvi, mida peetakse väga heaks. Isegi Starbucks pidi seda kasutama. Kohvikuid siin tõesti on, oluliselt rohkem , kui teistes aasia riikides, aga tassi latte hind on keskmiselt 4 taala. Väga pole jaksanud seda juua…korra proovisin, oli väga mõnusalt maheda maitsega.

Autod on nagu ikka kõik siitkandist…Toyota, Nissan…kindlasti ka mõned hiinakad,aga nende markidest pole mul aimu. Palka nad küll ei saa, aga igaühel on nutitelefon ;).  Tänavad on väga halvas korras, kõik kohad rämpsu täis, nii et meie Teeme Ära tiimil oleks siin käed tööd täis. Olen igal õhtul kõndimas käinud ja minu meelest on nad sõbralikud. Mulle igal juhul naeratatakse palju ja tervitatakse ka.  Kõige positiivsem ja üllatavam osa on aga nende spordilembelisus…ma pole üheski aasia riigis näinud, et kohalikud teeksid niimoodi sporti kui siin; kell 6 hommikul on juba esimesed jooksjad platsis ja panevad kui pimedani välja. Kusjuures mitte ainult poisid, vaid ka kohalikud tüdrukud. Kairi arvas, et kuna on olemas Dili maraton, siis äkki nad treenivad selleks…peaauhind on võibolla lend siit riigist ära :D…no nali naljaks, aga tõesti…igal pool mängitakse jalkat, tehakse lihastrenni, rannas on rannavolle…minu arust väga positiivne.

Puu ja juurviljad on turul kallid, kolme väikese ananassi eest taheti 5 taala, kimp banaane oli 1-2 taala. Kohalikud avokaadod on suurepärased. Neid olen nüüd küll söönud. 50 senti on tükk. Muud nagu polegi väga lisada. Homme läheb pool grupist linnast välja ja teine pool laevaga Atauro saarele.

 

Nüüd oleme siis omadega niikaugele jõudnud, et teha on jäänud vaid öösukeldumine. Kuna meid oli suht palju, siis eile löödi grupp kaheks-pooled Ataurole ja teine pool siis idakaldale sukelduma. Täna siis vahetasid grupid kohti.

Eilsed sukeldumised oli üle ootuste fantastilised…ausalt öeldes pole ma viimase kahe aasta reiside jooksul nii ilusaid sukeldumisi saanud. No kõik läks täkkesse; päike säras, hoovust ja lainet polnud, nähtavus väga hea ja veealust elu nii et tapab. Eilsete sukeldumiste käigus tegin üle 400 pildi 😀 Kui ma kõike seda ilu seal all vaatasin, siis pidin tahtmatult konstateerima, et olen ikka õige hobi valinud ja mul on tõsiselt kahju neist inimestest, kes seda vaatepilti kunagi oma silmaga ei näe. Mitte üks pilt ega video ega ka kirjeldus ei suuda edasi anda seda tunnet, kui sa hõljud kaunilt värviliste korallide kohal ja kalu on nii palju, et lausa varjutavad silmapiiri. Päike sillerdab korallidel, kalad ajavad üksteist taga, pea igas praost ja august jälgivad sind kellegi uudishimulikud silmad…kui paradiisi kirjeldada, siis see võiks minu jaoks olla just selline.  Sa lihtsalt ei taha sealt välja tulla ;). Täna siis käisime kõvasti reklaamitud Atauro saare jalamil. Mitte et ma vinguksin, sest see poleks aus. Võimsad koralliväljad, põhiliselt kõvakorall, on väga imposantsed, aga elu oli kahjuks kesiselt. Seega kõigile, kes plaanivad siia sukeldumia tulla…Atauro asemel tehke sukeldumisi idakaldal ja te ei kahetse 😀

Täna õhtul on siis veel  öösukeldumine. Eile nähti igasugu toredaid elukaid, seega loodame, et täna sama hästi läheb.  Tänase blogi lõpetuseks aga öösel juhtunud naljakas intsident, mis öösel nii naljakas  polnudki. Tundsin läbi une, et keegi kõnnib minu peal…keerasin, ikka kõnnib…siis tabasin ära…tarakan raisk…ma ju kardan neid nagu tuld…lendasin voodist nagu püssikuul, samal ajal seda elukat rätiga voodist välja ajades….tüüp jõudis põrandale, pani sisse jõukäigu ja 10 sekundit 0-st 100-ni kiirusel kukkus ukse poole vudima…vaatamata öisele ajale leidus ka minus piisavalt energiat, et oma plätu jalga saada ja see kuradi rulluiskudega 5cm pikkune tulnukas tagasi kosmosesse  saata :D. Ehh, soojade  maade rõõmud ;)…Timoris jääb olla veel üks päev…kui miskit põnevat teeme, siis annan sellest ka märku.

 

Viimased tunnid selles jumala seljataguses riigis. Ootame oma lendu ja teeme aega parajaks. Ongi õige aeg midagi kokkuvõtvat kirjutada.

Öösukeldumine oli lausa super…pildid ei tulnud ainult sellepärast välja, et kõik üritasid samu asju pildistada/filmida…Peteril õnnetusid pildid oluliselt paremini kui minul, aga vahet pole…vähemalt olen suutnud edasi anda selle, mida oleme siin nädala jooksul kogenud-näinud.

Reedesel päeval ei teinud me midagi..lösutasime bassu ääres, vedelesime vees, matemaatikahuvilised tegid pilti siis, kui päike oli seniididst 4 kraadise nurga all ;)…poole päeva paiku otsustasime minna kohalikule turule. Turg oli tore, aga aeg sinna minekuks oli liiga kuum. Turul müüdi siis kohalikele hõimudele iseloomulike mustritega rätte, kotte, linu jne. Ilusad värvilised, aga kodus nendega midagi teha pole. Toetamaks kohalikku majandust, ostsin väikese kaelakoti. Oluliselt rohkem oleme aga toetanud kohalikke kohvikasvatajaid, sest põhimõtteliselt kõik ostsid mingis koguses kaasa kohalikku kohvi ja seda mitte poest, vaid spetsiaalsest kohvikust, kus nad kohapeal ube röstivad ja siis pakendavad. Loodame, et see kohvi ka presskannuga tehtuna sama hea on…

Õhtuks kutsuti meid ühe keskuses töötava inglise poisi sünnipäevale Sky Bar´i. Seal oli Happy Hour.  Päris huvitav oli. Sinna kogunes üüratu hulk valgeid kohalikke…ehk siis neid, kes siin töötavad. Oli ka päris kohalikke, aga seda rikkamat rahvast. Nagu möödaminnes selgus aga täiesti ootamatu tõde, et sukeldumiskeskus maksab interneti eest ühes kuus 650 dollarit!!!! No vot see oli meile arusaamatu…keegi meile ei öelnud…lihtsalt mainiti, et me oleme kogu aeg onlines, aga me oleme ju harjunud…Päris jube.  Olime siis ka paar tundi seal baaris, hiljem viskati meid bussiga Tai restosse, kes tegime selle maaga hüvastijätu õhtusöögi…mille mehed möödunud naistepäeva auks naisperele välja tegid. Meie keskuse juures asuvas restos oli elav muusika. Marko ja Kairi oli meist ainsad, kes viitsisid peole minna. Ülejäänuid oli see ülikuum päev väga ära väsitanud.

Mida siis lõpetuseks öelda? Kui arenenud riikidest saadetakse siia tööle inimesi, siis serveeritakse seda kui sõjatsooni ja vastavalt sellele saavad nad ka ikka röögatult palka, siis tegelikkus on ikka hoopis teine. Kui sa just ei lähe purjus peaga kuhugi slummi lällama, siis keegi sind ei puutu. Minu arust olid ka linnainimesed üllatavalt sõbralikud. Naeratati ja tervitati ikka igal sammul. Arenguruumi neil muidugi on veel palju. Peatselt on tulemas presidendivalimised. Loodame, et etteotsa saab mõni teravam pliiats, kes tabab ära, et turismiga saaks oma rahvast aidata küll. Selleks on aga vaja teha riffidest rahvuspargid, et neid koheselt ära ei solgita ja et kohalikel oleks kalapüügi asemel kasulikum midagi muud teha. Ja siis prügimajanduse annaks nii pisikeses riigis ka kindlasti paremini oragniseerida. Kui tuleks konkuretsi, siis kukuks ka hinnad. Igal juhul jäime meie kõik rahule nii sukeldumiste, elamise kui ka keskuse tööga. Dive Timor Lorosae on igati ok keskus, kes iganes plaanib siiakanti sukelduma tulla. Täna siis lendame Balile ja homme Florese saarele. Nüüd siis pääseme nende draakonitega võitlema :D.

 

Kui te arvate, et me niisama lihtsalt sealt maailma servalt tsivilisatsiooni pääsesime, siis te eksite…no kõik algas nagu ilusti. Meid viidi klubi bussiga lennujaama, jätsime hüvasti ja sisenesime siis sellesse JFK mikroversiooni, isegi tabloo oli seinal ja seal lausa 3 lendu kirjas ja meie oma taga kiri CANCELED ;)…no nii, kõik oligi liiga ilus olnud. Algas ilge sebimine,sest 2 Bali lennu rahvas taheti ühte lennukisse mahutada ja eelisõigus oli neil kel jätkulend.Meie oma oli järgmisel päeval, seega…ükskõik kui palju ma seal leti ees ka ei figureerinud, targemaks ma ei saanud. Lõpuks siis muudeti meie piletid järgmisele päevale, varajasemale lennule, mis oleks jõudnud Balile 45 minti enne järgmise lennu minekut…lootusetu, sest pidime ka terminali vahetama. Nojah, jätkasime siis uurimist, et mis nüüd saab..no ma ei tea, kas mõjus see, et me olime peaaegu ainsad „valged“ või sai neil meist lihtsalt villand, aga nad ütlesid, et nad orgunnivad nii, et järgmine lend meid ära ootaks…Lootus sureb muidugi viimasena ja meil oli neid lausa 2 ;), aga et tegelikult ka niimoodi seda asja annaks orgunnida, ma küll ei uskunud. Kairi helistas tagasi meie keskusesse , auto tuli järgi ja viis meid uuesti enda juurde. Õnneks oli ruumi. Mis seal siis ikka, järgmisel päeval uus katse. Lasime ned juba väga varakult lennujaama viia, õigemini läksime taksodega ja see oli elamus omaette, sest selliste logudega pole meist ilmselt keegi sõitnud. Olime põhimõtteliselt esimesed kliendid. Aga varsti hakkas töölisi kohale saabuma ja tuli ka kohalik station manager, kes osutus meie mõistes lausa kullatükiks, sest esiteks kirjutas ta meile kindlustuse jaoks vajaliku paberi ja teiseks lubas ta endiselt, et lend ootab meid…kas tõesti??? Meid võeti eraldi järjekorda, ta sebis meile juba boardingud ka järgmisele lennule, aga paraku pidime me Balil ikkagi oma pagasi välja võtma….noh lootus juba eksisteeris…kuni meie lend lihtsalt lambist tund hiljem kohale jõudis, mis tähendas ka meie lennu tunnist venimist…asi muutus kahtlaseks. Noh, saime lennukile, istusime kohe esimestes ridades, sest sinna oli meid pandud, jõudsime kohale ja kujutage ette, et meid tõesti oodati, lausa mitme lennufirma esindaja poolt. Nüüd hakkas jooks…kõigepealt immigratsioon, edasi…pagas…no seda ei suutnud need Dili tegelased siiski adekvaatselt lahendada…nende jutu järgi oleks meie pagas olnud kõige ees, aga kokkuvõttes jõudis pea viimasena, edasi toll, jube järts, tütarlaps meil kogu aeg ees..siis väljas seisvasse bussi…edasi uus terminal, turvakontroll, edasi kotid ära, boardingud…siis selgus, et värvateni ilge järts…tibi keeras meid kanna pealt ümber ja viis meid teise terminali otsa, seal polnud inimesi, jälle turva, läpakas välja ja siis jooks väravasse…ühe õla peal 20 kilo käsipagasit, teises käes läpakas, mida ei jõudnud kotti tagasi panna ja pass, tossupaelad lahti…tee peal oli järjest selle lennufirma inimesi meid suunamas….lennukisse sisenedes olin ilmselt päris äge vaatamisväärsus…erkoranzi t-särgiga, näost punane ja higi leemendamas…igatahes oli meid ootavatel inimestel ootamatult lõbus..mis mul muud üle jäi, kui läbi higi vastu naeratada…kujutage ette, et meie pärast hoiti lendu kinni 1 tund ja 45 minutit!!!!! Aga me jõudsime Labuan Bajosse, saime oma hotelli, käisime linnas(loe:1 tänavaga küla)raha vahetamas, kus me kõik koheselt miljonärideks saime ja lõpuks jõudsime ka sööma :D. Homme esimene sukeldumispäev kuulsates Komodo vetes…..uskumatu päev…paljud ei uskunud, et selline asi võiks õnnestuda, aga tänu sellele station managerile oleme me jälle oma programmiga plaanitud ajagraafikus.

Postitas Terje