Blondiklubi seiklused Tais, vol.7-Lumivalgekeste etteaste

Jahaa, nüüd on kaunitarid olnud siin juba terve nädal ja nagu ilmselt olete aru saanud, pole olnud hetkegi sellist aega, et et paar sõna blogisse kirjutada. Hetkel istume kolmekesi safarilaeva lael ja naudime meie kohal kõrguvat taevalaotust. Ja vaatame pilte tänastest sukeldumistest, mis etteruttavalt öeldes ületas kõik ootused;tänane saak oli vaalhai, leopardhai ja manta… aga enne,kui sukeldumiste juurde jõuame, siis peaksime alustama sellest, kui kolm lumivalgekest peale pingelist reisi lõpuks Phuketi lennujaama jõudsid ja kauaoodatud seiklus võis alata. Pean tunnistama, et tegevusplaan mille olin tüdrukutele välja pannud, niisama lösutamist ei sisaldanud.  Kiired bassutiirud ja siis sööma ja randa. Läksime väikesesse Ao Sane randa. Tüdrukute põhitegevuseks osutus muidugi päevituskreemi tarbimine, mis mingil hetkel lausa nalja tegema hakkas, sest 30 faktoriga kreemi plödistati peale kümne minutiliste vahedega. Mina muidugi väga seltskonda ei sobinud, sest olin kergelt päevitunum;)…noh, siis viisin tibid veel suurele aastavahetuse laadale, kust aga kiiresti jalga lasime, sest see möll väsinud seltskonnale ei sobinud.

Esialgne plaan nägi ette, et 15.02 ehk siis Kristikese sünnipäeval oleme PhiPhi saarel, aga nii see päris ei läinud. Veetsime selle päeva rannas ja shopates ja õhtul läksime kogu kambaga Maido poolt välja valitud restorani pidulikule õhtusöömale kalli Kristikese auks. Maido valik oli viimase peal; mere ääres, koos loojuva päikese ja võrratu taipärase söögiga. Aga õhtu polnud sellega veel lõppenud. Peale räigelt romantilist õhtusööki chillisime edasi aga rummiklaasi taga ja nautisime Annikese kilde ja Kristi kommentaare neile…ammu pole saanud niipalju naerda…ikka korralik blondiklubi õhtu. Vaene Maido; kardan, et ta ei saanud üldse meie naljadele pihta, aga isegi kui ei saanud, siis lõbus oli tal ikkagi. Õhtu naelaks kujunes aga loomulikult meie Annike, kes läks Kristikese lõksu; oodates blondide vastust sellele, mis on kirjutatud võtmehoidjal oleva sentimeetrise jänku kõrvale teatas Kristi, et „zero inteligence in the house” ja Anni kese reaktsioon oli, et ongi või……..mnjaa, laua all läks trügimiseks, kui kõik naerust sinna prantsatasid. Igatahes oli õhtu lõpmatult lõbus ja kaunitarid ei pidanud ka paljuks alasti ujumas käia…pagan, nende tabamisega polnudki probleeme, aga nad ei lubanud neid pilte välja panna ;(

Et elu igavaks ei läheks, siis kohe varahommikul ajasime kargu alla ja suundusime Phuketi linna sadamasse, kus praamile pääseb. Sinna jõudmiseks kulus aga hulk aega ja selgelt liiga palju närvirakke, sest kuna pidime auto ära andma, siis tibi, kes tuli meid sinna viima, sõitis haigelt aeglaselt ja tekkis isegi oht laevast maha jääda. Mida küll siiski ei juhtunud ja pärast seiklusrikast poolteist tundi koos miljoni jaapanlasega, kes pidevalt meile kohvi selga kallasid, jõudsime taas kord paradiisiranda. Kuna Maidol oli sel päeval ka 3 klienti, siis oli hea põhjus ka meil laeva hüpata ja mõnus retk läbi kaunite randade ette võtta. Veetsime aega Monkey beach’il ja Maya beach’il, snorgeldasime ja nautisime päikest. Hiljem võtsime veel ette teekonna randa, et keha kinnitada ja hiljem chillisime lihtsalt Maido laevas ja vaatasime tähti. Maido oli taas kord väga külaslislahke ja kostitas meid meeldivate drinkidega. Öö veetsime laevas, nii nagu mina oma reisi alguses ja kuulasime, kuidas tuul ulus.

Reis oli alganud igati meeldivalt.  Vaatamata väikestele viperustele olid kõik rõõmsad ja rahul, kuigi ehk veidi väsinud. Aga kindlasti õnnelikud. Ja ega siis sellel saarel meie seiklus otsa saanud. Kohe, kui taas järgmise päeva hommikul sadamasse jõudsime, võtsime ette 200km autoreisi Khao Sok’i rahvusparki, et nautida teisenäolist Taid; metsa, jõgesid ja üüratult suurt järve. Ühesõnaga, me läksime dzunglimatkale! Aga sellest juba järgmises blogis.