Blondiklubi seiklused Tais, vo.8-tähtede alla

Praamireis PhiPhilt tagasi Phuketile oli sama jube nagu reis sinna…laev täis jaapanlasi, inimesed voorivad edasi-tagasi ja osa seltskonnast üritab siis täiesti valimata kohtades ja asendites magada…muidu nii rahulik Maido oli veidi endast väljas, kui üks hispaanlanna otse tema silmade ette jalad harkis lösutama jäi…mnjaa, mis teha, ju on siis selline kasvatus…sadamasse jõudes oli esimene ülesanne tuvastada see, kas auto ikka tuuakse ja kust midagi hamba alla saada. Sõime seal samas sadama restos ja söök oli igati hea. Ja siis kohe autosse ja suund Phuketi saarelt välja. Sõita oli umbes 200km ja esimeseks ürituseks kohale jõudes oli  kanuumatk jõel. Pärast kolme tundi autos piinlemist oli ütlemata mõnus kanuus lösutada ja ümbritsevat loodust nautida. Meie õnneks nägime ka päris mitut looma. Kõigepealt midagi saarma sarnast. Hiljem aga kahte erinevat madu, kellest üks kenake püüton oli. Õnneks lasti meid vahepeal ka veidi ujuma, et suurema higi saime ikka maha. Kuna aega raisata polnud, sest nii kurb kui ka see pole, hakkas päeva valge osa otsa saama, siis pidime kohe edasi kihutama ja 40 km hiljem jõudsime suure ülespaisutatud järve peale. Üles paisutati see elektrijaama tarbeks. Ja selle alla jäi kolm küla. Elanikele leiti uued kodud. Järv asub ilusate kaljumägede vahel ja sõit longtail paadiga oli igati nauditav. Sel korral olime me teises veepealses motellis. Enne sinna jõudmist aga sõitsime jupi aega mööda järve ja kuulasime, kuidas päevased hääled dzunglis vahetusid öiste vastu; loojunud päike tekitas veele kauneid varje ja esimesed tähed tulid nähtavale.  Saime kahe peale bungalo ja Maidole anti lausa oma. Kuna olime näljased, siis sebis Maido õhtusöögi veidi varasemale ajale, sest enne magamaminekut oli veel plaan öist dzunglit kuulama minna ja nautida lõputut tähispaevast, mis meie peade kohal müstilist vaatepilti pakkus. Tütarlapsed arvasid tahtvat klaasi veini juua, aga siis selgus, et klaasiga ei müüda ja pudeli eest taheti lausa hullu hinda. Ja nii otsustati osta pudel kohalikku rummi, mis pea kolm korda veinipudelist odavam oli. Dringid tehtud ja meeldivalt hea õhtusöök naha vahel läksime siis taas paati ja sõitsime dzunglisse öist elu otsima. Mida me ei leidnud. Küll aga vaimustas kõiki öiste dzunglihäälte kuulamine ja tähistaeva vaatamine. Kaasa tegime ka väikese koguse rummkoolat ja nii me siis nautisime elu täies tema hiilguses.

Hommikul taas magada ei lastud…üllatus, üllatus…kui hästi läheb, siis ei lastagi. Sest kohe peale hommikusööki otsustati minna väikesele dzunglimatkale koos koopa külastusega. Meil muidugi normaalseid jalanõusid polnud ja nii me siis matkasimegi plätudes. Mäkke ronimist oli ikka päris toredasti ja kuna ilm just jahe polnud, siis leemendas kogu seltskond elu eest. Meie õnneks oli taas loomi liikvel ja ära õnnestus näha lausa mingid ahvilised, kes meid jultunud pilgul ühe suure puu ladvast jõllitasid. Siinkohal tuleb ära märkida, et just enne koopani jõudmist kostus meieni väga „kahtlase” alatooniga häälitsusi, mis ilmselgelt võis ahvide paaritusmihäälitsusteks pidada..väga huvitav oli, eriti lõpuosa…;))). Pärast paari väikest puhkepausi jõudsime koopa endani, mis ehk veidi madalam oli kui see, kus ma eelmisel korral käisin, aga see-eest oli siinne vorm palju ilusam; rohelised ronitaimed looklesid mööda kive, näha oli koht,kus märjal ajal ilmselt väike järv on ja ja kena astmeline juga, mis küll hetkel kuivana seisis. Noor poiss, kes meile giidiks oli, vedas neid ilma lampideta koopa pimedate osadeni, kus oma kohtumuseks ka mingi maolise leidsime, kes küll aga meid märgatavalt rohkem kartis kui meie teda. Tüdrukutele pimedas aga ei meeldinud ja hetke pärast pöörasime otsa ringi ja hakkasime taas tagasi tulema. Õnneks ei pidanud minema tagasi mööda tuldud teed, vaid selgus, et paat ootab meid juba uues kohas…õnneks sebib Maido siiski veidi kohalikku keelt ja sai aru, mis poiss meile öelda tahab…nüüd oli siis vaja plätudes mäest alla saada ja lõpuks, tolmust ja higist kaetuna jõudime oma paadini…kohe vette ja siis algas tagasisõit. Koduteel tegime veel korraliku lõunapausi ja siis polnud muud, kui gaas põhja, et ikka õigeks ajaks Phuketile jõuaksime, muidu jääme veel oma safarilaevast maha. Ei jäänud.

Khao Soki reis oli väga mõnus vaheldus kaunitele randadele ja näitas Taimaa kaunist loodust nii erinevate nurkade alt. Sinna minna oli väga hea idee ja selle organiseerimise eest oleme tänu võlgu meie klubi uuele lipulaevale…Maidole…nagu talle pani uue nime meie kallis Kristike, olemata  sel hetkel teadlik Maido perekonnanimest…leidsime, et see on täitsa sobiv nimetus…blondiklubi lipulaev…kõige noorem ja kõige sinisemate silmadega ;)))…aga tänud sulle ilusate elamuste eest nii Phi Phil kui ka Khao Sok’is…Phuketist rääkimata…mis me ilma sinuta küll teeksime J