01.08.08 Alexandria, mu arm…

Jälle istun ma Kairo lennuväljal ja ootan… see lennuväli on üks mõttetumaid, kus ma oma rännuteede ajal sattunud olen. Istuda pole kuskil, ümberringi möll ja kära. Aga kui sa tahad ringi rännata ja elu nautida, siis tuleb sellistest pisikestest vigadest lihtsalt üle olla. Aga asjast. Kui nüüd päris algusest peale hakata, siis peale kaheksakuulist töötamist Sharmis otsustasin enne kojulendu midagi ka egiptusepärast ära näha. Ja kuna mu sõbrad, kaks venda, sukeldumiskeskusest olid sõitnud juba poolteist kuud enne minu kojulendu hoolt kandma oma haige isa eest, siis otsustasin meeldiva ühendada vajalikuga. Tahtsin ju väga enne riigist lahkumist oma sõpru näha. Nende kodu asub Alexandrias. Kolm päeva selles imelises linnas koos imeliste inimestega suutis mind veenda, et see linn on väärt, et siia tagasi tulla. Põhjust polnud vaja ka kaugelt otsida. Juuli lõpule langes nimelt ühe, noorema venna Ramy sünnipäev, nii et juba kevadel olin otsustanud, et oma puhkuse veedan selles omapärases linnas.
Reis algas lennukite hilinemisega, aga minu plaane see ei rikkunud, sest kas ma istun lennukis või lennujaamas, suurt vahet pole. Kairosse jõudsime kella poole nelja paiku öösel. Lennukis istusin ma juhuse tahtel koos ühe egiptuse pereemaga, kes koos perega saabus tagasi Iirimaalt mehe töölähetuselt. Õnneks rääkis ta veidi inglise keelt, nii et vähemalt lennukis igav polnud. Sain teada, et ka nemad on Alexandriast. Ja nii üllatav, kui see ka pole, pakkusid nad mulle küüti. Nii siis endalegi märkamatult leidsin end neli tundi plaanitust varem Alexandriast, kell kuus hommikul kaubanduskeskuse murult. Vaatamata meeldivalt varajasest kellaajast olin ma sunnitud helistama Ramyle, et olen saabunud, sest kahjuks ise ei oleks osanud ma kuskile samme seada. Olin ju eelmisel korral kõik kolm päeva keskuses istunud, aru saa saamata, kui suur ja mitmekesine see linn tegelikkuses on.
Hotelli ma endale ei broneerinud, soov oli rentida väike korter kuskil mere läheduses. Kuna minu saabumistund sellisele varajasele kellaajale sattus ja keegi polnud korterit mulle välja otsinud, siis jäi meil Ramyga ainult üle istuda ilusal hommikusel tunnil tänavakohvikus ja jälgida, kuidas linn vaikselt ärkama hakkab.
Alexandria on suuruselt teine linn Egiptuses, rahvaarvult õnneks siiski alla 5 miljoni. Linn nagu suurlinn ikka, koos oma räämas majade ja haisvate prügikastidega. Omapäraseks teeb aga siinse õhkkonna Vahemeri ja eurooplaste siinolekust tunnistust andvad mereäärsed elamurajoonid. Siin ringi jalutades jääb tunne, nagu kohtuksid selles valgete liivarandadega linnas ajalooline euroopa ja traditsiooniderikas egiptimaa. Õhus on tunda kuumusega segatud soolalõhna. Lained rulluvad vahet pidamata rannale, tekitades mingiks hetkeks tunde, nagu viibiksid Copacabanal. Liiv on lumivalge, takerdudes iga väiksemagi liigutuse puhul sinu ihu külge. Tänavad on täis lükitud väikseid kauplusi, vaheldused kohalike seas populaarsete tänavasöögikohtadega. Kõikjal, kuhu silm ulatub, vedeleb prügi. Liiklus elab oma tavapärast elu igapäevases hulluses. Linn nagu linn ikka. Kuid midagi on teisiti. Inimesed on teistsugused. Nad on sõbralikud, hoolivad ja natuke uudishimulikud. Mehed veedavad oma aega tänavakohvikutes vesipiipu tõmmates. Naised riputavad rõdudel pesu välja ja lapsed jooksevad võidu sulle Hello ütlema. Oma heledate juustega suutsin Agamy Bay suvitusrajoonis, kus ma endale korteri üürisin, piisavalt tähelepanu võita. Üle i-pod’ist kostva muusika kuulsin pidevalt, kui teretulnud ma olen. Inimesed lehvitavad sulle, naeratusi pole mõtet isegi mainida. Väsimatult pidin seletama, kust ma pärit olen ja kus asub Estonia.
Vapustav õhkkond.
Kuna Ramy põhilise osa oma päevast pidi haige isa eest hoolitsedes veetma, siis põnevam osa tegevusest toimus öisel ajal. Päeval vedelesin kas siis rannas või tegin tutvust kohaliku kaubandusega. Probleem ju selles, et ei suuda kaua ühe koha peal istuda. Ja päikese käes üle paari tunni isegi parima tahtmise juures vastu ei pea. Ja kuna Ramy ja tema sõpradega saime kokku ikka kesköö paiku, siis sinnamaani tuli aeg lihtsalt parajaks teha.
Huvi kohalike eluolude vastu oli mul suur. Või siis lihtsalt oli tahtmine leida käegakatsutav põhjus, miks siin mulle nii väga meeldib. Nii vaheldusidki minu rannapäevad linnas lihtsalt mööda tänavaid kõndides ja ümbrust uudistades.
Rannad on siin muidugi võrratud, aga tavad vägagi teistsugused. On tavalised rannaosad, kus siis puhkab nii-öelda tavaline inimene. Seal ei koristata ja nagu islami traditsioonile kohane, olid kõik seal riietes. Hoopis teistsugune pilt ootas mind aga erarannas, mille nimeks oli Paradise beach, kuhu mind selle ranna valvuripoisid kutsusid. Nimelt olin ma just leidnud tavarannas sellise rahulikuna paiga ja topi ära võtnud, kui noormees kohale ilmus ja pakkus võimalust veeta aega suletud tsoonis. Ja alates sellest hetkel kasutasin seda privileegi ja võimalust siiski bikiinide väel päikest võtta. Randa koristati igal hommikul ja kui sa kohale ilmusid, siis jooksid poisid ja tõid sulle rannatooli ja päikesevarju. Hinnaks 3 egiptuse poundi ehk siis 6 krooni. Viimased päevad aga ei küsinud minult keegi isegi seda. Hommikusel ajal oli rand pea tühi, rahvas hakka kogunema peale lõunat. Randa tuldi ikka terve suguvõsaga, kaasas söögid, joogid ja lohed, mida igal sammul lennutati. Uskumatu oli aga see naiste hulk, kes seal bikiinide ja trikoode väel päikest võtsid. Poleks uskunud, kui ise poleks näinud. Ja niisiis tundsin ma igal päeval mingi aeg mõnu inimeste vaatamisest ja merelainete muusikat kuulates. Ja loomulikult nautides romantikast nõretavaid päikeseloojanguid.
Korter, mille ma rentisin, asus täpselt minuti kaugusel Paradise Beachist. Kui me autoga esimest korda kohale sõitsime, jäi selline mulje, et see koht on keskusest ilmatu kaugel. Tegelikkus oli aga hoopis lihtsam. Kiiresti kõndides jõudis peatänavale 15 minutiga. Otsustasin oma üleliigset aega sisustada kohalikku elu jälgides ja tutvudes poodides pakutavaga. Lisaks sellele sain rahuldust ka vahetevahel piinanud kohvinäljale, sest nagu ikka ühes korralikus linnas, nii asus ka selle linnaosa keskuses McDonalds, kus pakuti täiesti joodavat cappuchinot.
Kohalik kaubandus oli muidugi suhteliselt ühekülgne, aga täiesti arvestatav. Jalanõusid pakutakse küll absoluutselt igale maitsele, igas värvitoonis, rohkete kaunistustega ja ilma. Ja mis kõige mõnusam, keskmise hinnaga 90 krooni paar. Kordki sai rahuldatud oma naiselikke shoppamisvajadusi nii, et see rahakotile halvasti ei mõjunud. Küll aga pagasi raskusele.
See-eest riiete poole peal oli arvestatav ainult meeste pool, aga see on ju ka arusaadav kohalike traditsioone arvestades.
Söögikohtadest puudus ei tulnud, küll aga keeleoskusest, et saaks aru, mida pakutakse ja mis hinnaga. Araabia numbrid on mul nüüd küll selged nii kirjas kui kõnes, aga teksti pool on lootusetu. Siiski sai koos Ramyga ära proovitud kohalik pitsa, kebta nimelised hotdogi meenutavad ülipopulaarsed võileivad ja siis tõsiselt hea maiusroog ;keedetud riis piimakreemi ja jäätisega, millele veel pähkleid juurde oli lisatud. See oli hõrgutav!
Kogu elu algab siin peale päikeseloojangut. Linn täitub tänavatele tulnud inimestest. Pered istuvad koos ja naudivad sööki-jooki, pereisad tõmbavad vesipiipu. Tuntakse mõnu hetkest, kuhugi kiirustamata, lihtsalt nautides ümbritsevaid inimesi, sooja õhtut ja ümber laudade jooksvaid lapsi.
Inimesed on sõbralikud. See vist ongi kõige traumeerivam, aga positiivses mõttes, erinevus sellega, mida oled harjunud nägema ja tundma oma kodumaal. Nad on abivalmid, täis rõõmu hetkest, et saavad sind kõnetada, sulle naeratada. Inimesed üritavad sinuga suhelda, vaatamata oma puudulikule keeleoskusele. Tihti tundsin häbi, et ei oska ise araabia keelt niipalju, et saaks vestelda lihtsate inimestega nende elust-olust, traditsioonidest. Elasin läbi uskumatuid momente. Näiteks, kord rannas olles ligines mulle kena tütarlaps, kes viisakalt teretas ja küsis, kuidas mul läheb. Tema nimi oli Nada ja ta oli 12 aastane. Enne oma pere juurde tagasipöördumist väljendas ta suurt rõõmu, et oli saanud minuga vestelda. Pool tundi hiljem tuli ta tagasi koos oma sõbrannaga ja pärast väikest vestlust andsid nad mulle võileiva, küsides, kas ma olen nõus selle ka vastu võtma. Oleks olnud patt seda mitte teha. See ei jäänud viimaseks kohtumiseks. Nad tõid mulle veel purgi pepsit ja siis tegime mälestuseks veel pilte. Kas selline lahkus tuleb ainult sellest, et olin välismaalane? Ei usu, inimesed on neile tähtsad. Noored elavad koos vanematega, siis laste arengule peetakse vajalikuks koosolekut vanema generatsiooniga. Naabrite eest hoolitsetakse, sõpru hinnatakse nii kõrgelt, et vähemalt korra päevas helistatakse ja küsitakse, kuidas läheb. Nende seas olles tunned end vajaliku osana sellest maailmast.
Kuidagi ei saa ma oma meenutustes mööda minna Ramyst. Juba neli kuud on ta veetnud oma haige isa kõrval ja temaga pidevalt tegelenud. Ta ohverdab oma isikliku elu ja töö selle nimel, et aidata oma insuldiga poolest kehast halvatuks jäänud isa tema taastumisel. Ta teeb isale iga päev ravivõimlemist, toidab teda, toetab teda majas liikumisel ja loomulikult aitab ta isal teha oma igapäevaseid palveid. Ja ta ei hädalda ega kurda, vaid on õnnelik, et saab oma isale kasulik olla. Mina oma tulekuga lõin ta igapäevase rutiini sassi, mis ilmselt küll tuli talle kasuks, sest paraku teab ainult kõigevägevam, kui kaua ta isa veel abi vajab. Oma avala olemisega tegi ta minu reisist parima võimaliku. Meist said parimad sõbrad ja ma olen talle elulõpuni tänulik selle aja eest, mis ta minule pühendas. Ta õpetas mulle ausust, teistest hoolimist ja muutis oma galantse ja härrasmeheliku käitumisega minu olemise nii turvaliseks ja naiselikuks.
Koos Ramy ja ta sõpradega käisime mitmel õhtul väljas kohalikus ööklubis. Minu arust on ööklubi kui selline islami ühiskonnas välistatud, aga Alexandrias on neid isegi mitu. Ööklubid asuvad mere ääres, muusika, põhiliselt küll tekno tümpsub vahetpidamata, rahvas tantsib laudadel. Erinevus meie ööklubidega seisneb selles, et keegi ei tarbi alkoholi- Maksimaalselt juuakse kogu seltskonna peale ära pudel õlut. Aga see ei takista rahval elust mõnu tunda, nii et ka sel alal on meil neilt palju õppida.
Et jutt liiga pikaks ei veniks, siis hakkan otsi kokku tõmbama. Oma kahe külaskäigu jooksul sellesse linna olen saanud teadlikuks sellest, et seal on mu kodu. Vähemalt vaimne kodu. Minu jaoks on see müstiline linn, modernse hõngu ja araabiapäraste traditsioonidega. Kes tahab nautida selle linna tõelist loomust, peab kiirustama. Ei lähe enam kaua aega, kui eurooplased neid kauneid liivarandu vallutama hakkavad ja sellega ka selle siira ja kasuahnusest peaaegu puutumatu linna ära rikuvad. Igatahes mind kisub sinna tagasi. Jäädavalt.