Blondide seiklused Tais vol.1

Tundub, et sellest reisist tuleb kõikide aegade parim, sest kohalejõudmine oli  üks hullemaid, mida olen pidanud üle elama…aga alustame kohe algusest peale.

Reedel , siis kui saabus aeg startida, olid minu koduteed nii täistuisanud, et reisiks ettevalmistamise asemel tegelesin Jassi bussi  väljakaevamisega…no pagan,palju seda lund jõuab sadada, aga tundus, et jõuab…igatahes välja me ta saime ja mingi ime läbi pääses sisse ka mu isa, et mind bussijaama viia. Ostsin juba varakult ära Eurolinesi bussi, hirmkallis pilet, 353.- lubati küll wifit ja tasuta kohvi, rääkimata mugavustest…no ei olnud päris nii…teadmata põhjustel anti mugavustega bussi asemel meile tavaline logu ja soodukupong järgmise reisi ostmise tarbeks, et keegi väga häält ei tõstaks.  Õnneks jõudsime õigeaegselt lennuväljale ja seal alles hakkas triangel. Ryanair-odavlennufirma-issand palun tee mind nii rikkaks, et ma ei peaks sellistes tingimustes reisima, vähemalt üksi ja kainena mitte…selle toreda firma logo on ONLY ONE BAG_MAX 10 KG…see info seisis täpselt igal nurgal…ok, check-in oli juba onlines tehtud, nii, mul 19 kilo, alla lubatud 15…ok, tõstan asju seljakotti, seisan uuesti järjekorras, 16 kilo, tibi vaatab mind ja õnneks läheb läbi…ok, round two…väravatest läbiminek, vaatan, kaaluvad ja kaalusidki ka minu seljakotti …14 kilo, p….e, saadeti tagasi. No nii, kõik laadijad ja muud raskemad asjad jope taskutesse…jope  läks nii raskeks, et sellega oli võimatu seista…söögid loopisin prügikasti…uuesti järjekorda…mingi uus tibi ja ei kaalu…vaatas mind surmavalt tapva pilguga…ma julgesin ainult pomiseda, et one bag, one bag…läbi sain…uskumatu, ilma maksmata. Siis saaadeti meid väravate juurde, kus tuli seista ülipikas järtsus üle poole tunni, sest nad ei kavatsendki õigel ajal väljuda(no reklaambukletis öeldi, et pidi olema maailma kõige punktuaalsem odavlennufirma)…vähe sellest, inimesed suitsetasid samas ruumis ja seal polnud mitte üks imik…oeh, saime lõpuks siis lennukisse, kus selgus, et kohti pole ette nähtud, igaüks istub sinna,kuhu saab…ja lend oli välja müüdud….no ma ei kommentaari. Igatahes Londonisse me jõudsime ja see pilt, mis Stansted’i lennuväljal mind vastu võttis, polnud ka just ilus. Igal pool põrandal magasid inimesed, palja põranda peal, sest pingid olid juba täis. Mina hakkasin otsima pistikut, et läpakas tööle saada, leidsingi, aga sinna sisse meie otsik ei sobi. Läiksin siis poodi ja ostsin pistiku ja istusin 8 tundi lennujaamas põrandal ja vaatsin Grey Anatoomia sarja, mille Jaak mulle sebis.  Siis ostsin hirmkalli bussipileti ja sõitsin Heatrow lennuväljale, tegin ära check-in’i ja siis….avastasin, et olen Kuala-Lumpuris märgatavalt hiljem, kui minu järgmine lend läheb…eee, no ei olnud rõõmus meel. Kogu reisi positiivne osa oli Etihad Airwas’i normaalsed lennukid koos normaalse teenindusega. Sai veini juua…närvide rahustuseks…no Abu Dhabis, kus oli ümberistumine, siis seal viibis järgmine lend 3 tundi, nii et magasin selle aja lennuväljal.  Kell pool viis kohaliku aja järgi jõudsin Kuala-Lumpurisse…no ma ju ei teadnud, et neid seal lausa 3 lennuvälja ja siis mingi tädi pakkus abi mulle lennupiletite hankimisel, ütles hinnaks 600 kohalikku, sest ostad nii hilja, mis pea 2000.-…no mis teha, võtame. Ei saa, ütleb tädi, liiga vähe aega lennuni. Mine õigesse jaama ja proovi, äkki seal annavad sulle pileti…takso, selgub et piletitega, ei ole piletit ja kohe läheb lennuk…üks poiss jookseb pileti järgi…mul seljas pikad püksid koos pikkade käistega pluusiga ning jope…ei rohkem ega vähem kui +31 kraadi ja paduvihm…saan teisele lennuväljale. Airasia kassa…jaa, saate külle pileti, maksab 240 kohalikku, jee, õnneks mitte 600. No siis veel pagas, no loomulikult ülekilod, ma teen haledat nägu, poiss soovitab, et võta midagi kohvrit välja…ainus raske asi on vest, aga kuhu ma selle panen, maksin ülekilode eest, aga poisil oli must hale ja pani mind esimesse ritta istuma, ilma lisatasuta. Ju ma hakkasin juba näost ära kukkuma…magamata, pesemata, söömata. Sees tahtsin veel lõhna proovida ja suutsin ära lõhkuda suure testri…siis sain aru, et minu piir hakkab täis saama.

Phuketile jõudsin tunni pärast ja ka seal kallas oavarrest vihma. Tagot mul vastas polnud, kuigi olin saatnud sms-d. Kirjutasin ruttu Maidole, kes mulle tagasi helistas ja juhtnöörid andis. Tunni pärast oli kohal ja tegin Tagoga klaasi veini. Elamine on hetkel mul Tago villas, kus ruumi päris palju ja maja taga on ka bassein. Seda juttu kirjutades on juba hämarduma hakanud ja kuumus veidi tagasi tõmmanud.

Varsti jõuab seltskond tagasi ja nii ongi esimene päev mööda saadetud. Merd veel täna ei näinud, sest minu blond mõistus ei suutnud skooterit käivitada;)…eks homme pääseb liikuma.  Teile kõigile aga toredat talve ja veel pole hilja meie Taisse tuleva grupiga liituda…elu on siin nagu lill J…kui olete kohale jõudnud ;)))