Blondide seiklused Tais vol2.-like paradise :)))

No nii, sadam, sinna jõudmine polnud just kergemate killast, no ühtegi silti pole ja kui on, siis tai keeles. Paraku jõudsimegi otsaga kalasadamasse, aga seal pookis meid enda külge üks kohalik vanaätt ja juhatas õigesse kohta. Maido abil sain pileti poole hinnaga ja kohe laeva…sõit võttis vaid natuke üle tunni, õnneks, sest mugavusega need laevad just ei hiilga, aga kohale jõudnuna ootas mind ees ilus päikseline saar ja endiselt seksikas päikesepoiss Maido, küll väga kõhna, aga heas vormis. Selgus, et tema elu möödub laevas, õigemini trimaraan tüüpi laevas, mis ehitatud peolaevaks. Sees kõik baar ja baaripukid ja dekk ise pea ümmargune ja väga suur…igas ilmakaares aknad…peldikud lausa euroopa stiilis(noh, omanik on konnasööja), aga dushi polnud…no oli, aga seda ei saa arvestada;sooja vett sealt ei tulnud, vaid tünnides olev leige magevesi…sel päeval olid kliendid ka olemas ja varsti pärast laeva minekut istusime taas väikesesse paati, mida kohalikud dingiks kutsuvad ja sõitsime kaldale klientidele järgi. Neid oli 6; neli Taanist ja kaks Prantsusmaalt. Ja siis alustasime oma kruiisiga; vahtisime kaljusid ja väikeseid valgeid rannajuppe, söötsime ahve ja kanuutasime. Õhtusöögi ajal olime Maya beach’i juures ankrus, kus päikeseloojangut nautisime. Kliendid olid toredad ja mina tegin, mis vaja ehk siis lobisesin nendega. Nad olid vaimustuses Maido professionaalsusest laevajuhina ja leidsid, et me moodustame hea tiimi…no seda väidet ma isegi ei proovinud ümber lükata, sest on on tõsiJ

Pärast klientide lahkumist selgus, et magamine toimub põrandal madratsi peal. Laeva laes oli kaks klaasiga kaetud suurt akent, kust tähti nägi. Mina magasin ühe ja Maido teise all. Järgmisel neljal päeval, mis ma seal veetsin, meil kliente polnud. Nüüd tagant järgi mõeldes tundub aga, et just nii pidigi minema, et aega oleks. Rääkida oli meil palju ja isegi Maido sai sõna suust…noh, siis kui mina hetkeks hinge tõmbasin J Küll aga tegime palju mõttetööd küll laeva paremaks promomiseks kui ka rannapidude korraldamiseks. Ühe päeva aga pühendasime tervelt meie klubi töö arendamisele ja mõtteid tuli meil palju. Loodame vaid, et suudame need ka ellu viia. Alustuseks aga avasime oma klubile Facebookis konto, et kõigil oleks võimalik väga väikese vaevaga saada osa meie tegemistest.

Aega laeval on aga teile väga raske kirjeldada; see koht muutus lausa koduks.  Maido oli võimsalt hea peremees. Küll ta keetis kohvi või siis valas kokteili. Igatahes hoolitses ta mu eest väga, väga hästi ja selle eest olen ma talle ülitänulik. Koos käisime lausa kahel korral snorgeldamas, ka öösel. Ujusime võidu ümber laeva…pagan, mingid meduusid kõrvetasid…ronisime mäe tippu, kus vaateplatform on ehitatud…järgmisel päeval liikusin nagu puuhobune 🙂 . Käisime kaldal söömas ja koos ka tuleshow’d vaatamas. Ja siis õhtul, kauni tähistaeva all, valasid endale väikesest ämbrist magedat vett kaela. Ja koos nühkisime hambaid ja vaatasime, kuidas laev ennast pidevalt ümber ankruketi pöörab. Kord oli meil silmade eest täistuledes Phi Phi Don ja siis hetke pärast mustav meri. Lihtsalt tuul pööras ennast kogu aeg ehk siis igav polnud. Uus pilt tuli iga natukese aja tagant jälle silmade ette. Aga kõige fantastilisem oli see soe õhk; seisad reelingul, vaatad tähistaevast ja oled ainult topi väel. See on lausa võrratu. Palavust laevas peaaegu ei tundnudki, kerge briis puhus kogu aeg.  Sellist mõnusat puhkust, nagu seal, pole mul ikka väga kaua olnud. Aga kõik ilus saab kord otsa ja teisipäeval, kui Maidol oli sünnipäev, otsustasin, et on aeg edasi liikuda. Õigemini tagasi ehk siis Phuketile. Hommikul lõime Maidoga veel kohvitasse kokku ja lubasin talle, et teeme tema tagasituleku peo koos sünnaga siis, kui ta taas kodumaal on. Ja seda koos klassikaga; viineripirukad ja tort. Maido sebis mulle taas pileti ja mõningaste viivitustega jõudsin tagasi Phuketile, kus mulle Tago oli vastu tulnud. Motorolleriga. Hambad huulde ja tuld.

Hee, meie laheda klubi kolmas täht päikesest on jälle rivis ja tuleb sel kevadel ka koju. Nii et on lootust üle väga pika aja meid täiskoosseisus kohata. Ja see on viimase peal