Blondiklubi seiklused Tais, vol.5-natuke sukeldumisest;)

Kes sukeldumist armastavad teavad, mis tunne on, kui kuu aega vee alla pole saanud. Enne Taisse sõitu tegime aastalõpu sukeldumise Äntu Sinijärves ja nii hull, kui see ka ei tundu, ei pääsenud ma vette enne, kui alles kuu aega hiljem. Ja kaldalt. Tago kaks õpilast, Maano ja Kristjan saabusid päevase hilinemisega külmast talvest kõrvetava päikese alla. Miks hilinemisega…noh, seda küsige Tallinkilt, miks laev lahel ümber pööras ja koju tagasi tuli ja selle tulemusena poisid lennukile ei saanudki…tulid ilmatuma ringiga läbi Moskva ja kõige halva tipuks kaotasid nad puhkusest lausa 4 päeva. Aga mingil hetkel olid nad siiski kohal ja eesmärgiga liituda sukeldujate laheda seltskonnaga. Kuna ära oli vaja teha meretunnid, siis esimesed kaks tundi tegime kaldalt. Nähtavus jäi selgelt alla Äntu Valgejärve omale, küll aga kompenseeris seda 30 plusskraadine vesi. Palju aega nautimiseks polnud, sest tegima ära suurema osa nõutavatest harjutustest ja üritasime niisama ujuvust harjutada.  Järgmisel päeval aga otsustati kaks ülejäänud tundi merel teha ja sõitsimegi Racha Yai saare jalamile. Võib öelda, et ootasin isegi hullemat, sest kuueaasta taguste mälupiltide järgi polnud Phuketi läheduses ühtki arvestatavat sukeldumiskohta. Aga see, kuhu meie sattusime, oli täitsa ok, kui mitte arvestada surnud korallide ja pidevalt suunda muutvate hoovustega. Nägime isegi mitut mureeni. Ja lõpuks oli mul ka aega paar pilti teha ja lihtsalt nautida vee all olemist. Poistega  probleeme polnud ja päev merel möödus igati rahuldavalt.

Märgatavalt põnevamasse kohta sõitsime aga paar päeva hiljem ja selleks oli Phi Phi Lan’i ääres olevad väikesed kaljusaared. Hoovus oli siin märgatavalt tugevad, aga ka vaadata oli tõesti palju. Esindatud oli suurel hulgal kõvakoralle. Palju oli igasugu väikest kalapuru, aga nägime ka barrakuudade parve. Kindlasti kroonis meie mõlemat päevasel ajal tehtud sukeldumist leopardhai nägemine, kes ei viitsinud isegi ära ujuda ja lihtsalt poseeris meile.  Mind üllatas anemoonide hulk. Kahjuks suur osa neist olid tühjad, st. ma mõtlen et ilma klounkaladeta. Aga ilusad olid nad siiski. Samuti nägime mõlema sukeldumise ajal meremadusid. Need ju eriti mürgised, aga lõuad neil nii väikesed, et kui sa just oma pisikest sõrme talle kurku ei topi, siis erilist ohtu ta meile ei kujuta. Mõlemal sukeldumisel oli hoovus, mis mõnusasti edasi kandis.

Minuga koos olid ka Maano ja Kristjan, kes väga hästi esinesid. Aga eriti romantiline oli Kristjanile igal sukeldumisel õhku anda…nii tore on käest kinni ujuda …aga vaatamata sellele on need toredad poisid fantastiline lisa sukeldujate perre.

Selle päeva lõpetuseks tehti ka veel öösukeldumine. Minu arust oli see võimas. Noh, nats vinguda võiks, et kohati oli hoovus nii tugev, et lihtsalt istusid ja pilt jooksis silmade ees…fotokat ei saanud palju kasutada.  Hoovus oli ikka vahepeal nii tugev, et minuga koos olnud poistel oli tükk tegu, et tasakaalu hoida…siiski esimene öösukeldumine. Planktonit oli ikka võimsalt. Piisas ainult käe liigutamsest ja kõik sätendas. Ja siis, kui sukeldumine lõppes ja me pinnale tulime…tähed, meid võttis vastu võimsalt ilus tähti täis taevalaotus ja vesi oli +29 ja elu oli sel hetkel lausa võrratu….järgmisel neljapäeval  algab siis ka meie safari, Similani saarte alla. Kolm blondi lähevad sukelduma…kõlab nagu anekdoot, aga  see pole seda…oh, tegelikult on see võimas, pääseb korralikult sukelduma…enne, kui hangede vahele tagasi naaseme ja jää alla läheme 😉