Fidzi seiklused vol.1

BULA!!! Ehk siis kohalikus keeles Tere! Oleme lõpuks jõudnud siis Fidzi saartele, õigemini öeldes Viti Levu saarele, mis umbes 330 saarest suurim ja ka tähtsaim. Aga et asi ikka õige tunduks, siis alustame ikka päris otsast peale…Tallinna lennuväli, 6. oktoober, esmaspäeva hommik. Isa sajandivanuse margapuuga mõõtes saime nagu pagasi kilodeks täiesti mõistusepärase hulga, mis aga paraku ei vastanud tõele. Meil oli 15 ülekilo ja selle eest taheti juba päris palju raha. Mis siis ikka, üks kott tuli maha jätta ja kuna mõtlemiseks aega polnud, siis surusime ülivajalikud asjad teistesse kottidesse ja mahajäänud asjad peab vend mulle siis hiljem järgi tooma.Esimene lend läks valutult, kui mitte arvestada pidevalt nälga kurtvat vennapoega Andreed, kes minuga 5-ks kuuks sinna kaugesse riiki kaasa sõidab. Suutsin ta siiski ümber rääkida ja andsin lubaduse kohe Frankfurti jõudes McDonaldsisse minna. Mida me siis ka kohe tegime. Kohapeal selgus, et neil seal lastele mingi hiiglaslik kosmoselaev koos pallitoaga üles pandud ja nii me siis loomulikult kogu oma vaba aja seal veetsime. Järgmine lend oli siis Seouli, kestis 10 tundi ja …kahjuks ei maganud kumbki meist silmatäitki, sest igal matsil oli oma telekas koos puldiga, hunnik filme ja mänge ja muusikat, nii et võite arvata, kas laps sai magada. Loomulikult mitte ja mina vaatamata võetud unerohule ei saanud sõba silmale.

Seoulis oli meil 6 tundi aega. Panin Andree pinkide peale magama ja kondasin ringi. Uhkeid ja kalleid poode nii et tapab, aga osta ei miskit. Siiski, elektroonika oli märgatavalt odavam kui kodus. Lootsin, et poiss siiski juba piisavalt väsinud on ja järgmise lennu ajal magab. Aga ei miskit. Kuigi nüüd oli meil nats kehvem lennuk, st. et igal ei olnud oma telekat, oli seal siiski suur telekas ja ajavahe hakkas paraku oma rolli mängima. Ja niisiis, jõudes Fidzile olime 2 ööd magamata. Lennujaamast meie peatuspaika oli vaja veel taksoga 2,5 tundi sõita ja ka selle pidasime vapralt vastu.

Meie peatuspaigaks sai Villa 31, mille omanikeks abielupaar Lisa ja Robert Stone, minu venna kauaaegsed tuttavad. Nende villa asub võrratult kaunis kohas jõe ääres. Saime Andreega mõlemad ühe toa oma käsutusse. Lisaks majaperemeestele on majas veel kaks koera, Spike ja Bab’s, kass ja kaks papagoid, kes peaksid omavahel paarituma, aga paraku suudavad nad hakkama saada vaid igahommikuse kisaga ja üksteise tagaajamisega puuris.

Robert on kolme kõrgharidusega kalandusekspert, olles samal ajal suurepärane kokk. Ja mis veel parem, nad mõlemad Lisaga on taimetoitlased, nii et minu toitumine on väga tervislik. Mida ei saa aga paraku öelda Andree kohta, kes esimesest päevast peale on toitunud kellogsitest ja kunstpiimast. Aga ega tal palju aega süüa pole, sest vaja ju kogu oma aeg veeta uue parima sõbra Maxi juures, kus suur bassein ja lõbu laialt. Eelmisel nädalavahetusel oli seltskond lapsi lähedaloleva saare peal sünnipäeva pidamas ja telkimas. Paraku sadas kogu aeg vihma ja lisaks veel torm, nii et kui Andree pühapäeva pärastlõunal koju jõudis, polnud tal ühtki kuiva asja. See-eest kuhjaga muljeid. Nüüdseks on muidugi pidev pidu ja pillerkaar lõppenud, sest Andree käib nüüd kohalikus inglisekeelses koolis, 4-ndas klassis ja lisaks kohalikule koolile on meil samaaegselt vaja läbida kogu koduse kooli õppeprogramm. Aga usun, et aega jätkub kõigeks, sest tõuseme hommikul kell 6, mina küll veel varem, et üle hommiku jooksmas käia. Hommikud on võrratud. Päike tõuseb ja muudab ümberoleva looduse nii kaunilt elavaks. Ümber villa on park koos 300 erineva palmi ja muu troopilise taime liigiga. Nimelt on Robert aastaid tegelenud palmikasvatuse ja müügiga. Teisel pool jõge aga on vihmamets, koos hommikuse linnulauluga, mis küll paaku rohkem karjumist meenutab.

Meie koduküla nimi on Pacific Harbour, mis asub 50km kaugusel pealinnast Suvast. Küla on väike ja vaikne. Noori inimesi jääb aina vähemaks, see-eest on siin jalaga segada pensionäre, kes oma aega veedavad väga nooblil golfiväljakul, mis vist pindalaliselt poole selle küla pindalast enda alla võtab. Nii et kallid sukeldujad, kes meil golfi peale üle läinud…teretulemast ;))))))! Villad on ilusad ja kenasti sisustatud, osa jõe ääres, osa mere ääres ja osa …tee ääres. Rendihinnad vahelduvad 7000-45000 kroonini kuus, aga paraku on valik väike, sest kõik juba välja renditud. Küla keskel asub keskus nimega Art Village, kus siis käsitöö kauplused ja supermarket ja baar ja paar restorani ka. Veel on postkontor, politsei ja kool. Ja siis muidugi paar hotelli ka, kuhu ka esimesed venelased on jõudnud, kuigi suurim seltskond siiski Usast ja Austraaliast. Ah jaa, peaaegu oleks unustanud, minu vennakese kalatehas ikka ka. Ikka see, kuhu ma tööle tulin. Nimeks tal Gourmet Foods Co. Asub see kohe Art Village kõrval, aga siin pole ükski asi kaugel, sest nagu sai juba öeldud, küla väike ja igav.

Ja nii see rutiin taas tööle pandi. Hommikul käin jooksmas või siis õpin vennapojaga, siis saadan ta kooli ja ise lähen tehasesse. Mitte et mul siin nüüd nii palju teha oleks, aga siin on net…kui just elekter ära pole või siis kogu Fidzi peal net maas…Aga muidu saab ikka meilid ära lugeda. Telekat pole meil muuseas üldse ja kuna villas ma netti ei pääse, siis ongi nii, et ei pea oma blondi peakest maailmas toimuvaga vaevama. Ma lihtsalt pole asjadega kursis.

Eile käisin esimest korda pealinnas, vaja oli poisile koolivorm osta ja siis ka telefonikaart hankida. Üllatuseks pean nentima, et kohapeal saab telefone täiesti naeruväärse hinna eest, näiteks normaalne Nokia, noh ilma superfunktsioonideta maksab 270 krooni ja Alkateli telefoni saab poole väiksema hinna eest. Kuna ma võtsin endale meie tehase kaudu numbri, siis anti Nokia telefon kingina kaasa. Ja päris korralik selline. Paraku on telefonid ühed vähesed asjad, mis siin odavad on. Ma muidugi ei hakka rääkima kohalikest puuviljadest, juurviljadest, mis lausa odavad on. Aga muu söögikraam on ikka väga kallis. Pool liitrit jogurtit maksab 35.-. Aga mis teha, sööme seda, millele rahakott peale hakkab.

Pealinn Suva on selline nagu linnad ikka, mere ääres muidugi, aga üks huvitav moment jäi mulle mööda sõites silma. Nimelt surnuaed. Sinna maetakse kõikide usundite esindajad. Ja seepärast on ka väljanägemine üsna omapärane. Seekord ei õnnestunud mul pilti teha, kuid tulevikus on see kindlasti plaanis. Mis puutub usunditesse, siis pole ma oma ihusilmaga veel näinud, et koos võib eksisteerida täiesti uskumatu kogus erinevaid usundeid. Siin on esindatud ka veel sellised usulahud, millest Euroopas kuuldudki pole ja saavad omavahel õnneks suhteliselt rahulikult läbi. Inimesi on siin igat karva. Fidzilasi endid on veel vähem järgi jäänud kui eestlasi, umbes 400 000, aga palju on india päritolu seltskonda ja siis muidugi valgeid, sest on ju Fidzi inglise asumaa ja on tänaseni Suurbritannia lipu all. Nii nagu Austraaliagi. Inimesed on sõbralikud ja räägivad enamjaolt korralikku inglise keelt.

Loodus on esmapilgul üsna sarnane Taile ja Malaisiale ehk siiski natuke rohelisem, aga võib-olla ka mitte. Mäed on kaetud tiheda dzungliga, kõikjal õitsevad lõputult mingid puud või taimed. Rannajoon pole nüüd nii romantiline, kui ootasin. Liivariba on kitsavõitu ja täis allakukkunud kookospähkleid ja muud risu. Küll on vesi aga soe. Mis ei tähenda seda, et mina oleksin vette saanud. Sukeldumisega on siin imelik lugu. Hinnad on muidugi soolased, hullemad kui Sharmis. Aga tahtsin minna eelmisel nädalalõpul vette ja lihtsalt kohti polnud, laevas ma mõtlen. Olen samuti andnud teada vähemalt kolmele keskusele oma olemasolust, aga nad ei vaja abi, saavad hakkama ilma venekeelse giidita, kuigi venelaste gruppi päris palju. Ja nüüd nagu ei tahagi väga sinna vette enam. Aga eks ma siiski lähimal ajal üritan ikka ära käia, vaja ju teilegi muljetada.

Tundub, et selleks korraks sai jutt otsa. Ilmselt need, kes minu kirjutamisstiili juba varem teavad ja tunnevad saavad aru, et suurt vaimustust mul peal pole. Ma muidugi ei kurda, aga hetkel pole veel põhjust olnud ka rõõmust lakke karata. Aga elame päev korraga. Asjadel on komme loksuda paikadesse. Küll see vaimustus veel mindki rabab, vähemalt pärast vee all ära käimist. Seniks kaunist sügist kõigile!