Hiiumaa laager-ilus ilm ja hea seltskond

Juuli keskpaigas, nagu juba traditsiooniks on saanud, toimus meil Hiiumaa laager. Plaan oli kohe reedel vette mnna, aga sel päeval otsustas Tuuletaat oma arvamust väga valjul häälel teada anda ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui kaunis päikseline päev millegi muuga täita…näiteks muuseumisse minekuga…kohalik militaarmuuseum oli vaatamisväärsus omaette kõigi oma nõukogude aega meenutavate eksponaatidega…

Elamise seadsime sisse mere äärde, turismitalu telkimisalale. Koht oli võrratu; olin seal eelnevatel aastatel juba paaril korral varem olnud ja kogu paiga kaunisust rõhutas veelgi võimsalt ilus südasuvine ilm. Grillid, särgid värgid, vesipiip, väike vein ja kõigele lisaks mõnus sukeldujate seltskond…mida hing veel oskaks ihata…aga oskab ja hing tahab vee alla…

Sukeldusime mõlemal päeval Laine madala vrakkidele. Esimese päeva plaan oli Vims ja Krimulda ja teisel päeval Vest ning Linnea. Pärsi plaanikohaselt siiski asjad ei läinud, sest ametlikud koordinaadid polnud päris õiged ja seetõttu jõudis suurest osast seltskonnast Krimulda terve osa peale vaid paar inimest ja kuna tegemist siiski võimsalt ilusa vrakiga, siis sai otsustatud, et järgmisel päeval proovime uuesti sama vraki peale minna. Merel olime me Energia nimelise laevaga, mis küll erilist kiirust üles ei näidanud, kuid oli mõnusalt suur ja kuna ilm oli ilus, siis polnud meeldiva loksumise vastu kellegi eriti midagi.  Vimsi peal sukeldusin mina esimest korda ja vrakk oli igati korralik. Suurim vaatamisväärsus oli kindlasti vint ja laba. Nina oli vrakil korralikult puruks, ülejäänud osa aga päris hästi säilinud.

Krimulda, mida me siis lude sunnil mõlemal päeval külastasime, oli oma endises headuses. Esimesel sukeldumisel sinna jõudin mina koos Aivoga vaid selle laeva vga katkise ninaga tutvuda ja siis hakkas mulle huvi pakkuma ankrukett ja siis tahtsin ma ikka väga teada, mis seal keti otsas on…oli..ankur ma mõtlen, aga see kõik oli laevast nii kaugel, et kahjuks pidime me loobuma tagasi ujumisest ja sealsamas pinnale tulema. Järgmisel hommikul oli teine katse ja siis veendusin ma lõplikult, et vahel olen ikka tõsiselt “blond”…no ei leidnud vrakki…ilmselt ujusin kolmel korral kuskil 7-8 meetri kauguselt mööda ja nii ma siis pool tundi seal navigeerisin ja lõpuks, enne kui aeg ja õhk päris otsa said, jõudsin ka laeva. Vest oli ikka endiselt hea. Ujusime nii sees kui väljas ja üritasime võimalikult palju näha. Kuna aga nähtavus oli keskmine, siis väga häid pilte laevast endast ei saanud, küll aga seal näha olnud elukatest ja mõningatest laeva detailidest.

Laagri lõpetasime lõunaga Heltermaa sadamas praami oodates. Meil läks hästi, aega läks vaid 2 tundi. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis võiks Hiiumaal järgmisel aastal isegi 3 sukeldumist päeva jooksul teha..jõuaks rohkem näha, sest ilmselt kohaloleku päevade arvu me pikendada ei suuda…kahjuks peab suurem osa seltskonnast esmaspäeval taas tööl olema…