Ilus punkt hooajale-väike järvesafari!

 Ma olen alati öelnud, et ega see sukeldujate seltskond just kõige normaalsem rahvas pole…no kas saab pidada arukaks ronida vette paduvihmas ja tormis või siis keeldumist leppimast halvasti valitud sukeldumiskohaga ja autokastis uude kohta sõitmist…minu arust mitte…usun, et selliste jaoks on olemas mingid kenad toas, kuskil kenas majas ;)))

Igatahes täpselt nii sündis meie lahedal hooaja lõpetamisel Viljandi külje all Võistre Puhkekeskuses. Aga kui kohe algusest peale hakata, siis reedel poole päeva paiku tulime Kristiga keskusesse ja pakkisime kogu varustuse. Tegime kuuma teed ja üritasime leida võimalust pirukad kõige mõistlikumalt kohale toimetada. Mingi hetk saabus herr Dann koos Marika ja Teliniga, käru kastikale taha ja minekuks. Kohale jõudsime kaunis pimeduses. Majaperemees oli meil vastas, kuigi Kaido oli juba enne meid kohale jõudnud. Siis läks lahti kiire mõttetöö; kuidas paigutada madratsid nii, et oleks mugav lesida, süüa ja Kaido pilte vaadata. Loomulikult see moodus ka leiti. Madratsid täis, pirukakausid kohtadele ja…tühjagi, enne lebotamist pidi ju veel vette minema…kangelasi oli lausa 3; Üllar, Jaak ja üks blond. Varustus selga ja vette ja kohe ka arusaam, et mitte muhvigi näha pole, eriti, kui nats lestaga liigutada…jõudsin küll näha paari korralikku kala, aga suuremat asja sukeldumist sellest ei saanud. Et siis nüüd jõudis kätte puhkeaeg…vein, pirukad, vesipiip ja Similani pildid. Töönädal oli paraku nii mõnessegi tõsise jälje jätnud…Dann vaeneke kuskus suht kohe ära ja ütleme nii, et kell kaks oli plats puhas.

 Kui ma hommikul silmad lahti tegin, võttis mind vastu võimas vaade; kaunis järv koos sealt tõusva uduga ja päike kuldamas sügisvärvilisi puid…imeilus. seltskond magas veel, välja arvatud meie kõigi lemmik Jaak, kes kohe pirukas hambus mulle vastu kõndis. Kolm kangelast magas väljas, magamiskottides, mis sest, et öösel olid miinukraadid. Prrrr-jube lugu, hea, et ise seda ei suuda…seltskond maast lahti, kohvi, tee, pirukad ja start Männa karjääri äärde. Niikaua, kui me vette kobisime, jõudis muidugi pilv meie kohale tulla ja korraliku vihmasaju organiseerida. Marko tegi oma õdedele proovikaid, teised sukeldusid niisama. Teisele laksule jättis pool seltskonda tulemata ja nende kohustuseks sai sauna kütmine ja kokkamine. Sukeldumisseltskond liikus edasi Rõika järve äärde, mis vette jõudes selgus, on surnud ja mingit elu me seal ei kohanud…kahju oli kuidagi oma kuiv jälle seljast ära kiskuda ja seepärast võeti vastu Marko ettepanek minna vaatama kõrvaljärve, mille nimeks Tillijärv…mis osutus võimsaks kogemuseks…kaunis taimestik,värvid, päike sillerdamas läbi vee, võimalus õõtsuvkallaste alla vaadata…igatahes mina nautisin just täpselt iga sekundit…igatahes selle kauni järveni sõitis suur enamus Danni auto kastis…vot just niipalju peab sukeldumist armastama.

Öösukeldumise otsustasime teha Männal, sest seal vähemalt miskit vaadata…ilm pööras totaalselt ära, aga me tegime kavalalt; märja ülikonnaga seltskond pani kalipso juba puhkekeskuses selga ja peale sukeldumist istuti lihtsalt autosse ja sõideti sauna, nii et külmetamise momenti polnudki. Küll aga streikisid lambid, nagu alati.

 Õhtu läks seekord märgatavalt ladusamalt. Söödi, joogi, tõmmati vesipiipu ja laterdati ja seda kella neljani hommikul. Mitte et ma oleks niiväga tahtnud magada; lihtsalt mul oli kahju neist, kes meie mula saatel magada üritasid. Ja pealegi, kui tahta minna vette ka veel järgmisel päeval, siis peab ikka paar tundi und ka saama, et energiat jätkuks. Hommikul panid kõik oma käed tööle; koristasime, söime, täitsime balloone ja pakkisime asju kokku. Plaan oli minna sukelduma kohe Põltsamaa lähedale, Aidu järve. Ilm oli roosiline;))) tuul tahtis püksid jalast ära puhuda. Tütarlapsed otsustasid sellest järvest loobuda, va. Monika, kes Valgejärve äärde tulla ei saanud. Järves oli nähtavus hea, aga vaadata polnud kuigi palju. Paari vähki sai nähtud, aga kalu just polnud. Edasi viis tee meid äntu Valgejärve äärde. Ilm võttis aina vesisema seisukoha; riietusime joostes, et kuivad seespoolt märjaks ei saaks.  Järv oli oma endises headuses. Temperatuur küll ainult +11, aga siiski võimsalt ilus. Kahjuks hakkas aga minu  kaamera streikima ja nii ma ei saanudki pilte.

Koju jõudsime paduvihmas ja varutuse mahalaadimine toimus jooksu pealt. Just selline tunne oli, et saigi suvine hooaeg otsa…algas suur sügis. Ma tänan meie klubi poolt kõiki, kes ei pidanud paljuks käed asjatoimetustele külge lüüa; meie kalleid kaunitare, kes moodustasid oskusliku köögitiimi;Anni, Telin, Marin, Monika ja Kristi. Tänud Kaidole piltide näitamise eest. Suured tänud professionaalse suhtumise eest laagri töösse Markole, Dannile ja Marikale. Ja tänud kohaletuleku eest Tuulile, Gunnile, Gilmarile,Erikule, Aatomikule,Üllarile ja loomulikult meie lemmikule Jaagule.

Kallid sukeldujad! Suvi sai läbi. Sukeldusime, chillisime ja nautisime head seltskonda. Meie klubi hakkas tööle ja selle eest kõigile SUUR TÄNU!!!! Nüüd ootab meid ees pikk pime aeg, aga ka aastavahetus, Tai reis ja kevad-see tuleb rutem kui me oskame oodata. Järgmise hooaja õnnest on puudu vaid oma paat. Selle saamise nimel peame aga kindlasti pingutama. Kõik koos!

no images were found