Kuidas blondid Rummus sukeldumas käisid

Hommik koitis halli ja igavana. Aga juba pärast paari tassi kohvi ja Jassi muhedaid jutte sarjast „Elu Lasnamäel” läks olukord palju paremaks. Ja päike trügis ka pisitasa pilve tagant välja, nii et Terts otsustas, et NÜÜD! Nüüd on aeg minna Rummu jääsukeldumist tegema, sest on päike ja rahu ja vaikus ja mitte kedagi, keda peaks valvama ja kes oma lestadega põhja segamini peksaks (ärgu võetagu isiklikultJ).  Korra libises küll peast läbi mõte, et ei tea, kas sinine nool on ikka piisavalt võimas, et meid vangla lumehangedest probleemitult läbi viia, aga selle mõtte peletasime väga ruttu eemale.

 Kohale saimegi suhteliselt valutult. Päike muudkui paistis ja jutuke muudkui veeres. Vangla kõrvalt saime kenasti läbi, ainult ühe korra jäime kinni, aga siis piisas ka ainult korraks lumele labida näitamisest, kui auto jälle kenasti edasi läheks.

 Varustuse laadisime kelgule ja läksimegi jääle, et pakkuda konkurentsi 7le päikese käes tukkuvale kalamehele. Üks neist lubas meile küll päästeameti kutsuda, aga see oli rohkema naljana mõeldud (vist). Terts sebis end kenasti vette, ainus intsident oli see, kui jää tema jalge alt murenes, nii et Terts ootamatult vette sulpsas, aga hullemat sellest ei juhtunud, sest ülikond oli õhku täis…

 Sel ajal, kui Terts vee alla ringi kruisas, vestlesin mina meie sõbra kalamehega. Selgus, et tegemist, on eksvangivalvurist mesinikuga („Ei, ma olin seal relvastatud valves, mina vangidega kokku ei puutunud – mul ei jätkunud selle jaoks närvi. Mesilased on palju rahumeelsem kontingent.”) tänavusest kalasaagist ja sukeldumisest („Ega SINA enam täna ometi vette ei lähe? Ei lähe jah? No tubli tüdruk”). Poole tunni pärast mulistas külmunud, aga õnnelik Terts pinnale ja näitas fotosid, millesarnaseid Eesti vetes nii tihti teha ei saa: nii selged ja hea nähtavusega olid need, et tundus, nagu polekski tegemist veealuse maailmaga. Kõik oli olnud lihtsalt suurepärane!

Siis laadisime varustuse jälle oma sinisesse tõlda, läkitasime paar palvet ülsespoole, et valutult teele jõuaks, ja asusime tagasiteeele. Aga vanajumalal oli vist  veidi tegemist, sest 50 meetrit enne suurt teed tõmbas auto jälle lumevalli nii, et enam kuhugi suunda ei saanud.

 Siis algas auto päästmise aktsioon. Ütleme nii, et vangla territooriumi valvurid, Kaukaasia lambakoerad, kes meie sebimist vaatama tulid ja paar korda ülbelt haugatada julgesid, sõimas Terts nii kapitaalselt läbi, et need, saba jalge vahel, minema lonkisid, ise sellise näoga, et „ei no mul ongi seal veidi eemal palju tähtsamaid asju ajada.” Aga meie muudkui kaevasime ja auto seisis üha paigal. Probleemiks olid loomulikult tänapäeva lumelabidad, mis on nii imeliku ehitusega, et ei mahu auto alt lund välja kühveldama. Ja teiseks  – kahju küll – kehv musklikapatsiteet. Labida küsimuse lahendasime riidepuuga, millega sai auto alla kiilunud lund päris kenasti välja suskida, aga nagu arvata võiski, võttis see jubedalt aega. Asjale ei aidanud kaasa ka see, et me mõlemad lakkamatult naersime: teada ju, kuidas see jõule mõjub. Vahepael, kõhuli auto all, märkasin silmanurgast ATWl aeglaselt mööda sõitvat vangivalvurit, kes meid kahtlustavalt seiras, selle peale saime järjekordse naeruhoo – me võisime oma „mäherduse iluga” ikka väga seksikat vaatepilti pakkuda… Peatuda ja küsida, et mis siin toimub, ta igaljuhul ei söandanud.

 Aga siis juhtus see, et kuigi olime linnast abiväge kohale kutsunud, saime lõpuks end ise vabadusse kaevatud, ning arvasimegi juba, et no nüüd on selle jamaga korras. Aga vara rõõmustasime. Sest umbes 20 meetrit hiljem sõitsime autol karteripõhja augu sisse. Siis ei olnud enam niiii naljakas. Minul korra veel oli – siis kui Terts vangla parklas üle Rummu mobiiltelefoniga rääkis. Ta nimelt kõneles nii valjult ja nii emotsionaalselt, et kogu Rummu rahvas jäi ilmselt korraks seisatama ja mõtlema, et mis see just oli, mida nad õigupoolest kuulsid. Heh – rumal küsimus! Terts muidugi – kes siis veel!

 Siis saabus linnast kohale ka meie abivägi, meie prints punasel hobusel. Lumelabidast küll enam kasu polnud, küll aga autovedamistrossist… ja nii me siis slepis rahulikult 70ga tiksudes Jürisse jõudsime…

 Imeline päev oli sellest hoolimata!

 NB! Mina sain täna tehtud OWD eksami ja basseiniharjutused – ja üldsegi mitte kõige halvemini, ütleb Terts! No imeline päev, ma ütlen!