Moskva…pisaraid ei usu…
Nagu arvata võis, ei saanud ma hommikul kuidagi silmi lahti, aga mis kõige hullem; nägemata jäid paremad palad toredatest „aedlinnakutest”,kus vanal ajal maja hinnaks lausa 27 rubla ja 50 kopikat pakuti. Nüüdsel ajal näevad majad aiamajad märgatavalt elusamad välja, kuigi neid ikka samuti üksteise kõrvale lükitakse nagu varemtelgi aegadel. Rong jõudis jaama 1 minut plaanitust varem. Ja Vera juba ootas mind… Moskvas pole viie aastaga pealtnäha palju miskit muutunud. Kohutav hulk inimesi, mis tänapäeval lausa üle 10 miljoni pidi selles linnas ulatuma. Lõputud ummikud, absoluutselt suvaliselt sõitvad ja parkivad autodei midagi sellist, mida varem näinud poleks. Oma suureks rõõmuks avastasin, et Moskva on peitunud meeldivasse rohelusse, millele lisas tõeliselt mõnus päiksepaisteline ilm ja 15 soojakraadi.
Vera elab Moskva ülikoolist paari kilomeetri kaugusel, uues tornmajas 21-l korrusel, vaatega just ülikoolile. Korter on üüratu; sellised paarsada ruutu. Kena euroopalik sisustus, aga kõigi vaieldamatu lemmik on Vera isiklik Punane meri. Teisisõnu, Veral on korteris kolm akvaatiumit. Ühes neist on soolane vesi ja seal elavad kaks lõvikala, gruuper, nemo ja veel paar tegelast. Väga sürr kusjuures on neid jälgida. Toidetakse neid väikeste kaladega. Kõige ahnem on gruuper, kes on oma algsest suurusest juba poole suuremaks kasvanud. Noh, vähemalt üks korralik lõuna on mingil ajal ette näha. Teistes akvaariumides aga tavalised kuldkalakesed. Kohe, kui olime mu kohvri tuppa visanud, läksime seltskonnaga lõunatama, restosse ikka ja seal ootasid mind Vera abikaasa ja veel kaks minu õpilast, kes nende seltskonnas pidevalt viibivad. Minu suureks rõõmuks tuli mind teisel päeval vaatama ka Sasha, ülitore noor instruktor, kellega koos Sharmis töötasime. Vanad ajad said korralikult tagurpidi pööratud.
Tegelikult ei teinud me kahe päeva jooksul Veraga muud, kui lobisesime lõputult ja ühe korra saate arvata, millest…;)))…selgus, et ka tema on otsustanud ära teha TDI Advanced Nitroxi. Nii et nüüd siis kaks tibi otsustasid tehnilise sukeldumisega tegelema hakata. Milleni see küll viib, seda näitab ajalugu. Lisaks jutuvadasel suutsime ka veel shoppamas käia, sest Vera tassib igal kuul, kui ta Sharmi sõidab, kaasa tohututel hulkadel kingitusi; küll lattide kaupa suitsuvorsti, shokolaadi, rummi ja mida kõike veel. Selle tüdruku lahkusel ei tundu üldse piire olevat. Ja siis lõpuks täna, pärast järjekordset lõunaeinet restoranis…noh, meie mõistes sellised restoran Glora hinnad…viis Vera mind kohutavaid ummikuid…”lumikellukesed” olla välja tulnud ehk siis teisisõnu pühapäevasõitjad, kes enne pühi veel sisseoste kihutasid linna tegema… trotsides Domodedovo lennujaama. Piirikontrollitädi väntsutas mu passi ikka oma 5 minti ja lõpuks küsis, et mismoodi ma kavatsen tagasi tulla. Õnneks jäi ta vastusega rahule.
Oma suureks üllatuseks ei pidanudki ma Tupoleviga lendama, vaid lausa Boeng 747-200-ga. Naljakas oli aga see, et lennukisse viidi meid ikkagi bussiga. Polegi enne nii suurde lennukisse mööda trappi roninud. Minu suureks õnneks erilisi joomareid seltskonnas polnud ja lend kulges rahulikult. Noh, kui rahuks saab nimeteda seda, et pidevalt käidi stjuardessidelt küll juua küll tekki küsimas. Jube asjatamine käis vahet pidamata, nii et magada mul lõppkokkuvõttes ei õnnestunudki. Lend kestis 4 tundi ja 10 minti. Kuna Vera oli mulle kõik asjad kodus valmis printinud ja ka viisa andis kaasa, siis oli 468 inimese seas vist viies, kes piirikontrolli läbis ja bussile läks.
Kõige imelikum osa algas siis, kui jõudsin hotelli vastuvõttu. Mind oodati lausa pikisilmi. Avastasin oma ehmatuseks, et elus esimest korda elan 5 tärni hotellis…noh, jätan selle tärnide asja kommenteerimata…kõik ümberringi on nii tuttav,aga samas näen asju täiesti teisest küljest. Ma olen nüüd klient. Hea, väga hea tunne on…tuba asub kohe sukeldumiskeskuse taga ja vaatan aknast otse merele…ma kohe ei teagi, millega olen selle puhkuse ja naudingu ära teeninud. Homme jõuab Vera ise ka ja siis võib tõeline puhkus alata….sukelduma…jeeee…
Postitas Terje