Nostalgia ;)

Nostalgia-see vist on õige sõna kirjeldamaks  tunnet, istudes täna hilisel pärastlõunal Tallinn-Moskva rongile. Tegelikult natuke deja vu ka, sest ausalt öelda pole rongis ega ka rongi aknast paistvas vaates muutunud mitte midagi. Paar sõna eesti keelt valdav vagunisaatja teatas mulle napisõnaliselt, et koht nr.9. Leidsin, õnneks alumine korrus. Hetk hiljem saabusid ka kaks ülejäänud selle kupee reisijat; noored venelased, kel hall pass. Esimese teona tõstsin lauale oma lutipudeli, mille sisu olin pingsa timmimisega kokku seganud dzinnist ja punasest toonikust. Unustamata sidrunit, mille ma füüsilise jõuga tükihaaval pudeliavast sisse pressisin. Kohe meenus viimane rongisõit kunagise suure kodumaa pealinna. Täpselt viis aastat tagasi saime Stockmannist üllatavalt kergelt loa Moskvasse uut kaubamaja vaatama minna. Ei läinud rohkem kui 3 nädalat arusaamaks, et  kergelt saadud reis oli enne; minu aeg Baltikumi suurimas kaubamajas hakkas läbi saama ja tõeline elu oli alles algamas. See, mis sellest unustamatust reisist kõige rohkem meelde jäi, oli aga esimene liiter viina, mis enam-vähem Tallinn-Väikseks oli viie peale naha vahele keeratud. Tänane dzinn-toonik nii kiirelt pole liikunud, kuid põhjani pole palju.

Vaade aknast on olnud algusest saadik troostitu; räämas majad, mille kunagi normaalselt ees seisnud uksed on suvalise värviga üle värvitud. Et paremad välja paistaksid muidugi. Tehased, mille välimuse järgi võiks ennustada, et marshruut kulgeb liinil Novosibirsk-Tomsk, ajavad välja jubedat musta suitsu. Plekkustega garaazide read, grafiteid täis soditud lõputud aiad… Õnneks vaheldusid tragi-koomilised pildid minevikust meie kauni loodusega, kus päikesesäras juba esimesi kevade märke oli näha. Naljakas, arvates, et meie ümber on nii palju muutunud, on tegelikult suurem osa elust,teisisõnu elust väljapool Tallinna, samas seisus, nagu 20 aastat tagasi. Muutunud on vast vaid see, et vahetevahel võib silm leida mõne kobedama välimusega maja, kui mitte arvesse võtta, et rongpilet maksab tänapäeval üle 100 euro, mida ta kindasti paarkümmend aastat tagasi ei maksnud. Rongis pole aga muutunud midagi; samad jubedad tekid-padjad, elektripistikut kupees pole, isegi prügikasti mitte. Ja peldik haiseb just vastavalt oma nimele. Ainus tuntav vahe on vist see, et rongi üldises raadios kõlab eesti muusika. Noh, kohe näeme, kas see pannakse kinni, kui teispoole piiri jõuame. Jõudsime nimelt Narvasse. Huvitav, mitu tundi piiril istuma peame? Läheb juba pimedaks ja väljast tulevad muljed kaovad kuni uue valguse saabumiseni. Õnneks on see päris varsti. Tänase päeva lõpetuseks peab täheldama, et kupeevaabrid on täiesti ebavenelaslikud; ma mõtlen ka kõvemini kui nemad räägivad. Ja muuseas, me pole veel Narvast lahkunud, kui üldraadiosse pandi venekeelne musa. Hehe, miks ma ei imesta ;D. Ivangorodis toimus tõsine kontroll-invasioon. Kõigepealt võeti passid ära, siis vaadati voodi alla, et ma mõnd ebasoovitavat elementi kaasa ei viiks. Siis tuli toll. Kena poiss oli. Mulle vaatas otsa, ma näitasin kohvrile…ei tea, kas olin liiga vaese või liiga ausa näoga. Mind jäeti rahule. Peale tolli tuli veel onkel koeraga, kes küll kellegi vastu erilist huvi üles ei näidanud. Lõpuks anti ka passid tagasi…karjudes inimeste nimesid üle kogu rongi…ma olin vist ainus eestlane. Mulle toodi pass ilma karjumata kätteJ Pärast kõike seda aplaavat saime lõpuks uuesti liikvele. Ja mul algas pohmakas ja magamise asemel neelasin vett kuni kella 4-ni hommikul. Loll pea on ikka ihu nuhtlus küll; no oli mul vaja seda head märjukest nii palju juua…;)))