Saaremaa laager-hooaja tipp!

Kui nüüd tagantjärele asju meenutada, siis mõtet, kas teha Saaremaa laager või mitte-veeretasin ma oma blondi salgu all päris tükk aega. Probleem seal ju selline, et vrakke nagu oleks ja nagu pole ka. Ja kindlasti pole paati nii vabalt kasutada, kui seda üks laager nõuab. Asjale tõi ootamatu lahenduse käik herr Talviste manu, kes ülistas taevani käiku hüljeste juurde. Ja nii oligi otsus tehtud. Plaan nägi ette, et mina lähen juba reede hommikul praamiga üle ja siis osa seltskonnast liitub minuga peale tööd. Juba kodus vaatasin välja RMK telkimisplatside kohad ja just sobivalt oli ka üks selline meie sukeldumiskohtade läheduses. Koht oli võimsalt ilus; otse mere ääres ja vaatega loojangu suunda. Ja selline vaikus ümberringi, nagu oleks ma üksi sellele planeedile jäänud. Ilm oli ka muidugi viimase peal. Meri oli kõik kolm päeva täiesti tuulevaikne. Võiks öelda, et peegelsile, sest laupäeva hommikul ei olnud Pappisaare sadamas võimalik öelda, kus lõppes taevas ja kus algas merepiir.

Hülgeid vaatamas oli meid terve paaditäis. Kohal olid klubi kuldliikmed Jaak, Gren, Aatomik ja Märt, kellele lisandusid veel Kaido,Marin ja Ly. Kuna vesi oli nii sile, siis sai paat arendada korralikku kiirust ja olime Laevarahul paarikümne minutiga. Mis siis muud kui vette. Hõlgepoiste uudishimulikud pead olid vees väljas nagu malenupud. Koos minuga tulid Ly ja Marin. Paaril korral nägime hülgeid meist mööda vilksamas ja juba hakkasin murelikuks muutuma, kui äkki sattusime sellise koha peale, kus nad ennast kahe kivi vahel sügamas käisid..ja siis jätkus rõõmu pea 50-ks minutiks. Mina pakkusin neile kõige suuremat huvi; küll proovisid nad mu kuiva ülikonna lukku ja siis varrukat. Andsin ka kindas käe, aga neopreen ei olnud piisavalt maitsekas. Üks vurruline ronis mulle pähe, silitas mind ja proovis hambaga kapuutsi tugevust. Ka regu voolik pakkus huvi…kahjuks ei saanud ma neid aga kuidagi pildi peale, sest kardsin isegi hingata, rääkimata liigutamisest.

Kokkuvõttes pean tõdema, et see sukeldumine kuulub minu karjääri kindlasse esikolmikusse, sest neid emotsioone, mis ma koos nende kaunite loomadega vee all olles sain, pole võimalik sõnadesse panna..neid peab lihtsalt ise tundma.

Sama päeva õhtul oli meil plaanis veel Panga pangale sukeldumine. Ka see õnnestus, sest ilm oli endiselt ilus ja tuulevaikne. Ja astangud olit paksult täis lestakala ja muid pisemaid kalalisi. Ja kuna sealkandis puuduvad hoovused, siis on astangud kaetud ühtlase karbikihiga ja moodustavad lausa mitmemeetriseid just nagu hiljuti tahutud astmeid. Ka pühapäeva hommikul tehtud kaldalt sukeldumine oli klass omaette. Olime kuskil kilomeetri võrra Panga pangast allpool, aga vesi läks ruttu sügavaks ja põhi oli eriti vaheldusrikas; astangud vaheldusid täiesti sileda kivipinnaga. Siis kohe tulid suured kivilahmakad ja siis jälle väikesed, mille vahel oli palju mitmevärvilist adru ja muud veetaimestikku. Nähtavus oli 6 meetrit. Vesi oli 23 kraadi ja võib öelda, et seltskond lihtsalt oleles vee all, sest selliseid tingimusi ei kohat meie vetes just iga päev.

Ja nii sai läbi ka see laager ja usun, et järgmine aasta on palju rohkem sukeldujaid huvitatud laagritest osa võtma, sest see suvi on näidanud võimalust ka rasketel aegadel nautida oma lemmiktegevust ja seda ilusates kohtades koos väga hea seltskonnaga. Vaevalt et kellelgi neil hetkedel õnneks veel midagi rohkemat vaja on. Minul vähemalt mitte!