Suve esimene laager-Toilas

Erinevalt algsetele plaanidele teha suve avalaager traditsiooniliselt Dirhami kandis,otsustasime seekord hoopis Toila kasuks. Nimelt on sealkandis võimalik vaadata paari vrakki, T32-te ja Metallisti nime kandvat iludust. Viimane oligi just see, kuhu me oma väikese seltskonnaga lausa kahel korral sukeldusime. Kohal olid Gren, Aaatomik, Danel ja Terje. Kohale ajasime ennast juba reede õhtul, et veidi mõnusas sukeldujate seltskonnas meelt lahutada. Ilm polnud just roosiline, aga see meid muidugi ei heidutanud.

Metallist asub 10 miili kaugusel kaldast ehk siis sinna sõit võtab omajagu aega. Õnneks oli meid paadis vähe ja seepärast oli ka ruumi tavapärasest rohkem. Vrakk ise asub suhteliselt sügaval; põhi on 32 meetri peal ja tekk 25 meetri peal.  Vrakk on suur, 75 meetri pikkune ehk seda ikka annab läbi ujuda. Eriliselt pakkusid huvi kajutite osa, kus ruumid on säilinud heas seisukorras ja sees on selgelt äratuntavad nii koikud kui ka väikesed kapid. Laev ehitati Glasgow’s ja seda sai välja lugeda nn käigukastilt…kahjuks puudub minul selle kohta professionaalsem väljend. Rool oli kahjuks oma õigest kohast ära rebitud ja see vedeles ahtris deki all. Ma pole päris kindel, et me üldse laeva terves pikkuses ära jõudsime näha ja seepärast on kindel plaan veel hooaja lõpupoole selle vraki peale tagasi tulla.

Laupäeval, peale sukeldumist võtsime plaani minna Kuremäele, mis lõppes tegelikult paraja seiklusega. Viisakate inimestena jätsime auto selleks ettenähtud parklasse, aga selle otsuse üle me hetk hiljem enam väga õnnelikud polnud; nimelt lähenes eriti kiirel tempol suur äikesepilv ja mõni aeg hiljem tuli mul läbi vee ja saju oma pool kilti autoni joosta, sest muidu me olekski puua alla jäänud. Paraku otsustas ilmataat meile veel vingerpussi mängida. Nimelt lõi välk puusse ja blokkis ära kloostri juurde viiva tee ja et poisid kloostriväravast peale võtta, pidin paraku kasutama kõnniteid.

Loodan, et mulle antakse andeks!